...uut aastat!

Ilusat, toredat, armsat, õnnelikku, võidukat, rõõmsat, vinget, naerurohket, head...uut aastat!:)

Sofu enda trükkijaga:D

Aasta 2010

Aasta 3 viimast päeva veel järel... Õige aeg teha üks kokkuvõte:).
See aasta jätsime näitused ja lülitusime sportkoera karjäärile ümber.

Näitus:
1 näitus. Ilus tulemus - res.cacib ja PE2! Märkimata ei saa jätta, et alla jäime Rootsis elavale USA imprdile, kes praeguseks on omandanud INT CH tiitli:). Niiet, igati korralik tulemus.
Kuulekus:
5 võistlust, 1 ametlik. Ei olnud ühtki sellist sooritust, kus tundsin, et just nii Sofi teebki kõike. Suurim probleem on tema motivatsiooni püsimine läbi võistluse. Ainus ametlik lõppes MR tulemusega. Seega siin veel palju arenemisruumi.
Agility:
Me peamine võistlusala. 11 mitteametlikku võistlust, 22 starti. 1 DSQ, 9 puhast tulemust. Suurim saavutus A-koera agility mudilase võit:). Aastalõpus nüüd ka kõik takistused enam-vähem selged. Suurim saavutus on kiirus, mis on silmmärgatavalt suurenenud.

2011:
Plaanid samad, mis selleks aastaks. Kuigi me miskit tähelepanuväärset ei saavutanud see aasta, peab aus olema, et üks suur kogemustepagas on nüüd kaasas ja ei ole nii suurt hirmu astuda A1 klassi võistlema või ei värise enam näituseringi sisenedes. Plaanideks kokkuvõttes A1, KK-2, BH. Sofi oleks iga selle tulemust saavutades ajalugu tegemas - esimene keskmine šnautser Eestis, kes nii teeks. Kas need ka täituvad, ei tea. Oskan veel märkida väga palju ette, et 2014 on plaan minna ka veteranklassi WWle. Aga see juba kauge tulevik:).

Sony Vegas

Watch in YouTube for full quality!

TAK ei takitsa meid!

Uhh, TAK jobukakandus ei lasknud meil trenni minna. Ootasime 40 minutit number 5 trolli, kuid mida ei tule, seda ei tule... Veerand tunniks trenni ka enam polnud isu minna, niiet ootasime 20 minutit veel 20t, mis meid tagasi koju transpordiks... Eile õhtul rookisin peale seda 2 h lund. Täna, nii kurb nagu mul ka pole, tegin enda magamisrekordi, 14 h jutti, arkasin pool neli!! Õhtul ja:D..Väga jube. Seega ei raisanud aega ja läksin kohe rookima. Läks jälle 2 h. Kuid... Valmis sain enda meistriteose! Kui viitsin siis laiendan Sofu trenniplatsi. See kuskil 15X4 m. Seega kuna eile jäi AG trenn ära, siis tegime tasa selle. Sof oli ülientusiastlik ja jooksis end mõttetult segaseks alguses:D. Ehk ei vaadanud mind üldse, vaid jooksis ülima kiirusega mööd platsi ringi, ületades iga tõkke mis vähegi ees oli. Veel oli ta lausa nii hull, et kui ma hakkasin parandama ta maha aetud tõket ja jätsin ta ootama, siis ta hüppas kohe üle selle 60cm, mis ma tõstsin, ainus probleem oli see, et ma polnud teda vabastanud ja alles sekund tagasi sain asjad pandud paika, niiet ta maandus mu süles... Ohjah, aga ta ajab mind nii naerma. Vajalik asi praegusel hetkel:D.

Tegusvunts

Eile tegin koeraga esimest korda ta elus üldse ainult mänguasjaga trenni. Üllatavalt hästi sujus kõik:). Tõmbasin tunneli tolmu alt välja ja õues tegin lahti. Alustasime palliga läbi joostes ja lõpetasime kindaga:D. Sof oli hüpertubli.
Täna oli koeral suur sotsialiseerimispäev. Lisaks Monale ja hädisele kelguveole käis meil täna külas ka Norwichi terjer Kutt:). Kutt oli väga rõõmus ja kuna tegu kutsikaga, siis jooksis ta ka Sofuga väga palju toas ringi. Lõpus olid mõlemal keeled vestil ning Kuti jätkas enda sõitu Tartusse. Õhtul aitas Sof nõuga lund rookida:).

Istu-lama-seisa käskude kinnistamine

Kuna mul on jõuludel igav ja koeral ka ning kedagi kodus pole, siis oli hea võimalus klikkerit kasutada. Võtsin singi välja ja hakkasin Youtubest nähtut katsetama. Kinnistasin seisat. Siis istut ning lamat. Seejärel panin nad nn kaugjuhtimisse toimima, aga kuna ma polnud just väga kaugel koerast, siis ei saa seda nii nimetada:D. Läks suhtkoht hästi. Kuna Sof pole just kõige noorem ka uute asjade õppimiseks, siis ma ei hakka ta aeglast lamamist välja treenima, las teeb nii, nagu soovib:). Meeldis väga kõige viimane kord, kus ma tegin kõik järjest. Alguses seisis, siis istus, siis lamas ja lõpus saigi seisa selgeks ja täitis selle esimese käsuga.
Okei, nüüd koeraga palli mängima õue, kuna tal ilmselgelt on tähelepanuvajadus(see aeg, mis ma seda kirjutasin, on ta jõudnud mulle tuua enda naharulli, end mu vastu nühkida ja niutsunud ka veel:D).
Ilusaid Jõule kõigile!

Agility trenn ja ülimõnus pikk jalutuskäik

Miskipärast polnud treenerit trennis, endiselt teadmata põhjus. Ei lasknud me end sellest segada ja võtsime ette slaalomi ja erinevad nurgad sinna. Natukene probleeme tekkis, kuid loodetavasti järgmine trenn on parem.
Eile käisime veel hästi mõnusal jalutuskäigul. Alustasime uue koha avastamisest, kus olid täiesti vau kohad. See tee viis vanasse jalutuskohta, kus seiklesime ka täiesti suvaliselt. Kõik oli täpselt nagu Winter Wonderland, eriti meeldis suusatajate vähesus meie radadel, tihti jalutasime üksinduses. Õnneks mul oligi just ainult "enda ja mu koera ning mitte kellegi teise" tuju. Kokku sai vist kuskil 8 km.

Pilte

Meile meeldivad bussid rohkem, kui rongid

Täna oli meie klubi jõulupidu siis:). Ausalt öeldes algas päev suhtkoht jubedalt. Saime küll õigel ajal rongist maha Balti jaamas, kuid Sofu häda nr 2 plätserdas ta valge tagumiku väga jubedalt ära. Ja kuna ma ei tahtnud minna, sõna otseses mõttes sitase, koeraga halli, siis küürisin teda 10 min kõrvalises paigas. Enam-vähem korras, saime halli ja ainult 30 seki oli veel rajaga tutvuda. Õnneks võttis Sanka mu koera enda kätte ja ma sain korra raja läbi joostud. Kuid pähe ta jäi. Väga külm oli. Koeral ka. Ja ta ei olnud üldse entusiasmi täis. Kuid ikka ta jooksis mul! Maxi tõkked olid u 55-60 cm peal, täpselt ei teagi. Sofu jaoks natukene liiga, kuna ta suts pekki juurde võtnud. Sellepärast oligi nii, et algus oli ilus ja kiire, kuid lõpus, kus pidi ühelt tõkkelt kohe teisele pöörama, tuli kaks tõrget. Nuh, mis ikka, natukene aega veel harjutada, enne kui ametlikele läheme. Teine rada oli sama, kuid tagurpidi. See läks paremini. Üks pulk lendas. Naljakas, et Sof teab, millal ta on saanud puhta raja. Peale seda on ta alati endaga väga rahul ja käib nina püsti. Kuigi ma alati teda peale kiireid radu kiidan, siis oli näha, et täna ta polnud endaga rahul. Oeh, seda nunnupunnut küll. Igatahes, siis teatati, et tuleb veel üks võistlus. Panin Sofu kohale(enne seda mängisin ta soojaks) ja läksin juhiseid kuulama. Pidime kõik ühe paberitüki laualt võtma. Ma sain järgmise: 3 SÜLT - H. Päris segadusseajav, eks? Tuli nii välja, et sült on meeskonna nimi ja H tähendab händlerit. Minu Kks ehk KOERAKS osutus Marika, kes jah, on inimene:D. Niiet, algas inimagility! Alguses aeti kõik koerad välja, tehti rada valmis ja händlerid tutvusid üpris keeruka rajaga. Hiljem oligi aeg minna välja ja enda koer kutsuda. Oiiiii, kuidas naerdi slaalomi ja A juures:D:D:D. Tõsiselt koom pilt oli! Mõned kohe stoppisid enda koeri kontaktidel, teised kiitsid neid. Väga vahva ja tore võistlus oli! Pärast seda(ajaks, mil mu varvastes enam verd ei liikunud), toimus kõigi autasustamine. Mulle pandi Sofu tubli jooksu eest kaela koeramänguasi, komm ja kuldne pisike õunake. No ja arvake kolm korda, kes oli see geenius koer, kes hüppas üles mu peale, tõmbas enda osa kaelast alla ja hakkas mängima. Jap, Sofi!:D Õiglus jalule ikkagi. Siis karjatati meid õue ja tehti grupipilt. Ning oligi kojuminek. Bussid meeldivad sellepärast rohkem, sest bussijuhid näevad reisijaid. Me nt ei jõudnudki täna Hiiu peatuses välja ja ma sõitsin pool peatust käsi rongiukse vahel. Maha läksime Pääskülas ja saime ruttu 10ga koju.
Jõulupidu ise algas koerteta Lohusalus kell 16. Ohjumal, kui palju ja head süüa sai! Mitme päeva jagu kohe. Vaatasime RMK, tänase videoid. Esmaspäev peaksin viimasest koopia saama, siis saate ehk näha katkendeid Sofu jooksust ja inimagilityst:D. Veel käis meil vahva jõuluvanaabiline Sirje kommi jagamas ja luuletusi kuulamas. Ja toimus ka AG mudilase ning meistri autasustamine. Närv oli sees... Kõlas 12.koht, 10.koht, 5.koht, 4.koht, kuid Sofu nime polnud kõlanud. See tähendas, et pääsesime esikolmikusse! Kõlas ka 3.koha ja 2.koha nimed ning needki ei kuulunud meile! Jahh, Sofi võitis suure edumaaga karikasarja! Kusjuures just selline oli meie eesmärk lõpetada A0 klass! Kes julgeb unistada, see saavutab! Wuhhu! Okei, ma keen üle nüüd:D. Homme pilti ka ilusast suurest karikas, võidukas koerast ja selle aasta tegudest.

Apporte

Sofi tõi eile puust apportit ja täna nutsu. Mängisime päris kaua. Kuna ma juba nutsuga suts kaitset ja hirmutamist olen teinud(ja see meeldib talle väga), siis tegelikult tahaks väga iseloomutestile minna, et näha kas ründaks võõrast või mitte. Hmmm:)...

Esimene võitlusarm

Ma siiski avastasin, et Neti oli Soful koonult nahka maha tõmmanud. Sellepärast mul eile käed imelikult verised olidki. Õnneks kutsa ise eriti sellest välja ei tee ja miskit hullu pole(ptui-ptui-ptui).
Tegelikult peaks rääkima hoopis tänasest eratrennist, ehk keegi peale meie ei tulnudki trenni. Tegime päris palju väga häid harjutusi. Viimasel ajal on näha, et Sirje juba hakkab meid ette valmistama A1ks - tagant saatmised, erinevad lõikamised, tihedad nurgad ja üpris keerukad juhtimisharjutused. Täna keskendusime ka neile. Sof hüppas veel müüri(60 cm u) ja pikkust(150 cm ehk maxide max), mõlemad ei tekitanud probleeme:). Lisaks tegime päris kiiku - paugukartus pole enam nii suur(ei sõnuks ära), kuid ise olen paranoia kuubis ja üritan hoida asja nii, seega hetkel ütlen "seis" väga vara. Nuh, nats enne kontakti tegelikult:D. Edasi võtsime ette slaalomi, 6 pulka, treeningslaalom on minevik. Sof sai asja käppa. Sisenemine oli ühest otsast super, teisest jättis esimese pulga vahele, kuid saime asjast üle. Seega see oli kena. Kontaktid nagu ikka olid superhead. Kokkuvõttes väga hea trenn jällegi. Regasin meid laupäeval toimuvale A-koera jõulupeole ka ära, natukene võistlust jälle ja siis ise partyle:D:D. Haha, kahju, et eriti tuttavaid pole seal... Või on?

Neti sünna

Palju õnne Neti 4 aasta täitumise puhul!!
Tähistati jalutuskäigu, tordi söömisega. Neti ja Sofu läksid toidu lähedal korra kaklema, kuid õnneks Sofu sain kätte. Köök pidavat Neti väga hingelähedane koht olema, seepärast ka kaklus. Peale seda maiustas Sofu Nessi pool kooki ära ja vastupidi. Kuid tore oli ja ilusaid pilte sai:).
Neti:

Neti ja Sofi:

Nessi:

Jõulutrikk 2010

Võib võtta ühe märksõna terve päeva peale: segadus. Algas segadusega ja isegi lõppes segadusega. Alguses läksime Kristini ja Mona juurde, et riietus(mida meil vaja ei läinudki:D) korda saada. Seejärel sõitsime 36 Kalevisse. Seni oli kõik ok, koerad käitusid hästi ja meeleolu oli hea. Seejärel liikusime halva suunatajuga x tänavale(Tondi?) ja ronisime ühe aia alt läbi, kuna maja tundus suhtkoht Koeruse maja moodi. K, koerad ja mu kott said ilusti läbi ja ma onju lõhkusin riigiaia ära... Suht jube, aga vähemalt ei väänanud ma metalli vaid tapsin selle valge kokkutõmmatava rihma ära:D. Edasi hakkasime inimestelt küsima kus asub Türi tänav. Keegi ei teadnud - müstika! Olime pool tundi keerutanud kui lõpuks üks meid juhatada oskas. Niisiis vuta-vuta vudisime kohale. Saime end kirja(kuigi isegi sinna jõudmine oli väga raskendatud) ja kell oli juba 19.15. Mõned olid juba esinenud. Tegime sooja ja harjutasime üle käte hüppamist. Tants oli mulle kui paanikahoog - läksin üks sekund lavale, teine tulin ära. Elemendid polnud üldse puhtad, täielik hullumaja oli. Uehoeh, vähemalt tegime ära! Nagu Koeruse saidil oli kirjas pidi tantsu hindama Riina, ehk koeratantsu treener. Aga ülla-ülla anti publikule hindamisasjad kätte! Kõik olid üllatunud ja veelgi üllatavam oli, et meid ei hinnatud vaid autasustati eraldi kommikarbi ja diplomitega. Ma vist pool ajast küsisin Kristinilt "Kas sa said aru? Mis ta ütles? Mis toimub?". Ütleme nii, et polnud väga meeldiv kogemus trikkide, järjekordselt koeruse üpris häiriva korralduse kohalt, kuid nähes Sofu arengut, oli tegu suurepärase üritusega. Olin üpris kindel, et võõras siseruumis koerte ja muusika keskel ta ei pühendu mulle, kuid võta näpust! Hämmastav kontakt, absull teiste koerte ignoreerimine ja mu täielik usaldamine. Vot selline asi võttab silma märjaks(L):)...

Aga meie naudime seniks ilusat talveilma ja aitame Eesti postil end välja kaevata:):

Võistlus ja trenn

Kõigepealt sorrryyy, et nii hilja kirjutan. Mul tõesti pole aega... umm... hingatagi:D. Koguaeg mõtlen koolist ja reedest. Huh, väsitav.

Igatahes mudilase III ja ühtlasi viimane etapp pühapäeval ei läinud nii hästi, kui varasemad. Tuli DSQ ja 0ikas. Rajad oli päris pähklid A0 kohta, kuid DSQ nagu ikka oli puhas minu ettevaatamatus ja viga. Saatsin koera liialt kaugelt tunnelisse ja kiitsin kohe, kui ta läks sisse. Miskipärast on alati ta sellise asja pärast välja tulnud tunnelist ja nii ka seekord. Saatsin liiga lähedalt ja ta ei läinud. Seega 2 tõrget tuli. Edasi läks ligadi-logadi, kuni eelviimase takistuseni, kus Sof tunnelist mööda jooksis(nagu umbes veel 4 koera samast tunnelist - halb nurk?), mis tõi kolmanda tõrke ja DSQ. Muidu meeldis Sofi tahe ja kiirus. Teine oli vaat, et isegi raskem, kuid sujus sellegipoolest täitsa kenasti. Nii jõudsimegi puhta ja üpris hea kiirusega lõppu. Loomulikult sellise pudruga kohale ei saanud:D. Kuid käisime kõik etapid uhkelt ära ja need olid ülihead trennid. Formaalsus, neile kes ei viitsi lugeda pikalt:

1.rada - 120 m, kiirus 2,9m/s, ideaalaeg 41,55s.
Sofi: DSQ
2.rada - 108 m, kiirus 3,0m/s, ideaalaeg 36,00s.
Sofi: ajavead 0, rajavead 0, kiirus 3,21m/s, -2,38s.
Kokku 10.koht/11st(minu arvutuse järgi küll 9, aga vahet pole ju)

Trenn polnud ka just roosiline. Õppisime tõkke tagant saatmist. Sofil tuli hästi välja, mul mitte nii hästi. Pool trennist tegin Sofuga slaalomit(päris). Eks sellega paras jama oli, kuid lootus sureb viimasena. Okei, nüüd treenima koera reedeks, byebye!

The way we like it

Kõige mõnusam on jõulutundes jalutada lumisel tänaval teades, et varsti kohtad häid sõpru. Koer ees turvamas, nalja tegemas ja vaikus kõikjal, tuled ja lumi teed näitamas. Uhh, mõõõõnus. Peale tiiru ümber kvartali ja kui M&F koju ära saatnud, arendasime Sofuga kiirust koju. Sof on tõsiselt kiireks läinud! Ma ei saa teda kätte ja pole ise ka just kõige aeglasem tüüp:D. Kuna olen sügavalt huvitatud koera käitumisest, psühholoogiast ja igasugusest füüsilises tegevuses koera jälgimisest, siis ma vaatasingi Sofu käitumist. Algus oli vaikne, minust ees, kui ise kiirendasin, siis hakkas juba selline selja lainetus käima ja lõpus langetati saba, kõrvad suunati taha, et õhu häirimist vähendada. Ja tegelikult suudab ta ju oma rõõmuringidel kiiremingigi joosta. Kaasa jooksis meiega tundmatu huskypoiss, kes hiljem tee koju võttis:).

Seljalainetuse all pean silmas sellist asja: http://www.youtube.com/user/Astmai#p/f/1/jdikR_mxp6I




Viimane on siia-käsu kiirus. Pole paha...

When I don't train my dog...

... she's amazing! Päriselt, ülim kontakt! Alustasin üleskütmisest, erinevad hopid, edasisaatmised ja muud trikid. Seejärel läksime aiast välja ja tegime kõrvalkõndi. Alguses kiitsin väga palju, lõpus jäin vait ja jätkasime vaikuses. Absull ei jäänud seisma, tempomuutused võttis hästi, kontakt kordagi ei vajunud ja pöörded olid head! Kui naaber tuli suusatamast, siis võtsin ta kõrvale, et ta natukene BH värki kogeks, läks küll haukuma ja mölisema, kuid kutsel tuli tagasi kontaktsele kõrvalasendile. Seejärel sai maiust ja oligi tuppa:).

Aasta A-koeras

Aastaga A-koeras oleme saanud tohutult palju uusi asju teada ja arenenud edasi. Alustan endast - jakotus, eestlõikamine ja kõik erinevad imetrikid on mulle päris kenasti ära õpetatud, vähemalt kõnnilt tuleb välja:D. A-koeras agilitys käimine on kindlasti palju soojem kogemus, kui oli TAKOs, vähemalt trennikaaslased teretavad mind ning isegi tundmatud tsautavad ja on supersõbralikud:).
Sofi, vot tema on suuri samme teinud. Alustades kõrge rõnga hüppamisest, 65 cm tõkete puhtalt ületamisest(ja ka kiirelt), kiiruse kasvust, heast jälgimisoskusest, kiigu ära õppimisest ja mu isiklik lemmik - slalli selgeks saamine. Jap, see esmaspäev tegime esimest korda õiget slaalomit - sisenemine kõikjalt oli korrektne, Sof hüppas slaalomis ja pulki ei jäänud vahele!! Kui jaanuaris ei ole jooksukat, siis läheme Tartusse esimesele ametlikule:). Võib tunduda ruttamine, kuid kes on A0s 2 aastat võistelnud, peaks mu seisukohast aru saama. Eks siit-sealt annab tööd veel teha, aga kunagi ei olegi kõik super. That's life:).
Soovitan soojalt meie klubi:)!

November

26.nov:

27.nov:

28.nov:

Pisikenunnupunnu:):



Külaline

Kui peaksid tulema mustad jõulud, siis see oleks küll suuur mõnitus:D.

Tahaks juba üksi elada koeraga...

Ilmselgelt on mu perele väravate sulgemine liiga suur füüsiline trenn. Veel suurem trenn on muidugi tal silma peal hoidmine ja veel suurem koormus on ta tegevuse kontrollimine vähemalt 5 minutiliste vahedega. Niiet kui ma alla Sofule trikke õpetama läksin ja ema väljas nägin, siis läksin koera tuppa tooma. Ülla-ülla keda aias polnud. Niisiis panin riidesse, olin natukene ebaviisakas enda sõnakasutusega emaga rääkides ja läksin Sofut otsima sink käes. Kuulsin korra haugatust, aga võib-olla kõrvad petsid. Vasakule ta minna ei saanud(lume eelis), kuna seal polnud käpajälgi. Niiet suun metsa ja paremale. Kui tagasi ringiga majja jõudsin, siis Sofi hakkas haukuma metsas. Oskas ka ronida kõige suurema lume sisse. Kutsusin ja sealt tuligi kiiresti üks väga lumine ja kaka haisuga muki:). Aga ta on ikka väga tubli, et nii ruttu tuleb. Arvatavasti ta oli enne liiga hõivatud kõhu täitmisega. Trikist miskit välja ei tulnud, nagu arvata, vaid tuli hoopis pesu välja. Loodan, et ta kuulekus jätkub ja nuuskima lähebki vaid metsa. Ohjah, oleks inimeste treenimine sama kerge, kui koerte.

Lumeravi

Lumi on ikka väga meeldiv asi:D. Ja mitte vaid mulle, ka koerale. Iga aastane lumelummus on Sofile peale tulnud, rihma otsas tuleb käituda nagu 5 kuune kutsikas, kellel on igalepoole vaja tirida ning kes ei suuda kõndida vaid peab ilmtingimata jooksma. Täna ma pigem jooksingi, kui jalutasin Sofiga koertekasse ja tagasi. Aga meile meeldib:).

Oleks iga "tööpäev" selline

Täna sai siis kooli üle lasta:D. Esimest korda kahe veerandi jooksul puudusin. Alguses Sofi ei saanud väga aru, mis toimus. Kõik olid hommikul ära läinud ja siis ronib veel mingi Astrid alla:D. Eks ta arvas, et ma temaga miskit ei tee ja ei viitsinud end väga liigutada. Kuid kui talle rihma kaela panin oli küll imestus käes. Sõitsime Nõmmele, läksime rongiga Balti jaama ja saime kokku Dorise, Mona ja Kristiniga:). Edasi jalutasime Salme kultuurikeskusesse, kus töötajad enda "awwww"idega meid tervitasid:D. Seejärel sättisime end sisse "Pesa nr 1"te. Nimelt lapsed käisid erinevates pesades ohutusega tutvumas, meie pesa teemaks olid loomulikult koerad. Varsti jõudsid ka Anette ja Diego, Sannu ja Flint, Dorise koer Hugo, Lada ja Keku ning Firsty, Amanda ja Mandy. Alguses proovisin Sofi tuju võõras suletud ruumis ja vaatasin, kas ta mängib minuga nööri otsas palliga(suhtkoht ta lemmikmänguasi). Väga kergesti motiveeritav oli:). Edasi tegin natukene kõrvalkõndi, aga jah, see läks väga kaugeks ja kontaktituks lõpus. Mitte midagi ilusast võrreldes sellega, mis ta kodus teeb. Pakun, et ma ei julge ikka SKd proovida, mine tea mis külaklätš maha peetaks:D. Kui olime plakatid valmis seadnud ja endale mugavad istmekohad leidnud, hakkas lapsi aina tulema gruppide kaupa. Sofi väsis suhteliselt ruttu paidest(kuid kannatas ilusasti lõpuni), võõrastega jalutamisest. Vahepeal turgutas end Firstyga kaklemise, Monaga mängimisega. Kuskil poole peal hakkasime Kristiniga võidu lugema ka paide arvu, kumb koer läheb paremini peale:D. Kristin suutis Monaga asja kinni panna, kuna ta hõikas kõiki lapsi pai tegema ja ajas tihti päris nonsense juttu suust välja:D. Vähemalt saime ühte last ka õpetada - "Jumal lõi koera, nagu inimese", selline oli vastus küsimusele, kust koerad alguse said. Pärast väsitavat 5-6 h tööpäeva Sofile jalutasime baltasse ja läksime trolli, bussiga koju. Hämmastav, kuidas lapsed on palju viisakamad, kui vanurid. Peale sellist harivat tundi hakkasin teiste käitumisi analüüsima - keegi ei katnud suud haigutated, köhides, üks nügis mind kõrvale istuma, kuigi aste taga oli vaba istekoht, kes tõmbles Sofi pea juures. Oeh, koerad on ikka viisakad:D.

Jalutamas

Täna käisime pikemal(3h) jalutuskäigul. Alustasime Sakust ja lõpetasime samas kohas, tehes arvutuste järgi vähemalt 15 km tiiru:). Sofile pakkusid seltskonda dobermannid Mia ja Campary, pinšer Tequila ning malamuut Jacky. Alguses olin küll natukene mures, kuna lähedal paugutati ja teadagi pole Sof just kõige kindlam sellistele helidele. Kui lahti lasin, siis alguses hoidis küll saba ja kõrvu imelikult, kuid nähes, et ülejäänud neli koera on väga enesekindlad, rahunes ta kohe maha:). Loodan, et see oli hea trenn. Polnudki kaua, kui ta juba sõbrunes kõigiga ja hakkas ringi jooksma, mitte enda tagasihoidlikku traavi tegema. Paar korda protesteeris muda vastu ka, jäi päris kaugele taha enda seisu-streigiga:D. Kuid mis teha, kui võõras kohas üksinda maha jäetakse. Lõpuks oli väga tore ja koer on nüüd väsinud:).

Hakkab tulema...

Täna oli siis Mudilase teine etapp. Läksime ja üritasime endast parima anda, mida ka tegime!:) Pikalt rääkida ei viitsi, kuid mainin ära, et esimest rada alustades oli Sofi tõesti VÄGA kiire. Polnud valmiski selliseks jooksuks:D. Teisel rajal kiirus püsis ja mu issi kalkulatsioonide järgi jooksis Sof ümmarguselt 21 km/h! Seda hüpates, A peal ronides ja tunnelites jm. Muljetavaldav:).
Kokkuvõte:

1.rada: raja pikkus 62,29 m , kiirus 2,8m/s, ideaalaeg 31,14s.

Sofi: rajavead 0, ajavead 0, kiirus 3,43m/s, -5,70s.

2.rada: raja pikkus 84,2 m, kiirus 2,8m/s, ideaalaeg 30,07s.

Sofi: rajavead 0, ajavead 0, kiirus 3,41m/s, -5,41s.

Koond: 5.koht(12st), A-koerlastest 2sed?(täpselt ei tea:D)

Kuuuiiidd... Siiski, ma ei tea, kas me kohe tõmbame imelikke inimesi?:D Täna trollis oli jälle üks väga kahtlase katusega naine. Huh, ei taha rääkidagi, mis ähvardusi ta inimestele, kes julgesid üksteisege rääkida, tegi O.o .

Ise olen vist haige, kuna iiveldab ja sees keerab + olen päris isutu. Niuh:(.

Sõnakuulelikkus

Kuna 12.12 on tulemas SK mitteametlik võistlus ja sellele on pisike huvi tekkinud, siis otsustasin Sofuga kõik elemendid kuivalt läbi võtta. Kuivalt ehk siis premeerimata. Trenn toimus toas. Alustasin rihma otsas seisuga, et ta vabalt oleks. Edasi tegime kõrvalkõndi rihmaga, hoidsin esmakordselt rihma paremas käes. Sofu kontakt oli üllatavalt hea:). Pöörded olid ka kenad. Edasi rihmata. Samuti esimest korda tegin kõrvalkõndi rippuvate ja liikuvate kätega. Ja jällegi, kontakt oli üllatav!;) Positiivselt ikka. Muu oli ka kena. Edasi tuli liikumiselt lama. Nagu ikka, siis lamas üpris aeglaselt(loe: mitte koheselt), kuid õnneks(ptui-ptui-ptui) oleme üle saanud automaatsest kõrvaletulekust. St ma sain Sofi kõrval seista ja ta ei tõusnud põhiasendisse enne käsku. Kuigi ma teda kordagi ei premeerinud maiusega, oli ta endiselt mu imestuseks entusiasmi täis! Niisiis tuli liikumiselt seisa. Seisa käsklusega ta hoopis istus, kuid kui asendasin käsu "koht" 'ga, siis asi muutus. Seis on tal alati kohene ja kena. Seejärel istuma jäämine ja siia tulek. Jäi kenasti püsima, tuli juurde kähku, kuid asendi võttis hoopis mu paremale küljele viltu:D. Ei hakanud parandama ja võtsin kõrvale, mis oli sirge ja ilus. Siis tuli aeg, millal Sofi pidi hüppama üle enda rihma, mis oli tast 2 m eespool ja toolide peale seatud. Teist korda elus proovisin nii tõket teha. Ja ilma käemärkideta!, erineva suulise käsuga, ta hüppas ja jäi koheselt seisma, nagu oleks seda terve elu teinud!! Lamas 2 minutit, nii, et olin peidus kenasti, kõrvale tuli alles käsuga. Kui ta vaid teeks nii ka võõras kohas, siis lendaksime kohe alg-klassi kohale:D. Aga jah, võõraid kohti pelgab. Tahaks miskipäev proovida ja vaadata. Just siseruumis. Muidu, kui liitsin ja korrutasin Sofi keskmisest halvema sooritusega punktid, siis sain 159p, seega II järk. Aga kunagi ei tea, kas tuleb positiivne või negatiivne üllatus koeralt:D.

Koertekas

Eile käisime koertekas. Oli tore - Sof sai suhelda teiste koertega ja me tegime plakateid esmasp-teisipäevaks. Esmaspäev jääb meil agility vahele, kuna läheme Salme kultuurikeskusesse(jess, kooli ajal!:D). Sellest kuulete õigel ajal täpsemalt;). Panin Sofu laupäevasele mudilasele ka kirja, eks näis kuidas läheb. Muidu kurb uudis on ka - meie naabrid kolisid sisse. Ise elame B majas, aga nad siis hõivasid A:(. Kurb, mõtlesin, et saab kauem oma aeda nautida, kuid nüüd Sof peab end sõbrustama kassiga...

A3?

Praegu siin vaatasin teiste blogisid Tumanova koolitusest ja guess what? Meil oli sama rada trennis:D. See oli teine rada:

Alustasime 3, siis oli 4, tunnel(14,19 tõke puudus), kuhu Sofi mu imestuseks läks mu viletsa juhtimise peale. Hakkasingi siis tagasi jooksma, kuid ma ei jõudnud poomi lõppugi, kui koer vaatas "kuhu nüüd?" pilguga otsa:D.
Üks rada hakkas 1 tõkkega, edasi poomile, siis sealt otse. Enne poomi õnnestus mul Sofu kiirust ja nägu ka näha(ega tegelikult lühinägelikkusega väga ringi ei vahi). Soful oli selline lahe irve näol ja esikäpad kaarega üles tõstetud, nagu sõeluks maad vm:). Tundsin sama liigutuse koertelt äta European Open aeglustatud videotest.

Täna tegin Sofuga trenni. Väga kena kõrvalkõnd oli ja viiner(mis on väga tavaline maius) pani koera täitsa põlema. Sof vist vihkab väga enda uut toitu:D.

Mida rohkem tunnen inimesi, seda rohkem armastan koeri

Reaalselt, täna on mind liiga paljud inimesed närvi ajanud, niigi olen ebastabiilne üleõppinud laps:D. Juhtubki nii, et hakkan vastu haukuma. Isik nr. 1 oli lgp. trollijuht. Olime Sofuga nagu ikka 20 peal ja siis sõitsime 5 mööda, mingi jama oli, auto oli ta juures, sarved tulid vist maha. Meile oli see muidugi hea, sest saime samale trollile vara:). Sõit kulges nagu ikka hästi, kuni Lille peatuseni, kus juht ütleb mikrofoni: "Lõpp-peatus, troll sõidab tagasi mustamäele", kõik olid trollis "midaa?!". Niisiis suur hulk inimesi aeti maha, läksime peatusse ja enamus ronisid nr 7 peale, et Balti jaama saada. Kuna inimesi oli nii palju, siis väga kitsas oli. Teine isik oli mulle kuklasse enda baktereid köhiv onuke... Mis teha, ma kardan haigusi paaniliselt:D. Edasi läksime trenni, millega lõpetan postituse, et positiivne lõpp oleks:D. Kui sõitsime bussiga koju, siis niigi väsinuna tuleb minuga mölisema TSIVIILISIK(loe: penskar), et miks mu koeral pole suukorvi ja hakkas mind maha tembeldama TERVE TROLLI ees. Kõik vaatasid meid:D. Kohutav. Kuna mul oli tõesti kurguauguni, siis hakkasingi vastu haukuma, et miks ma pean panema sõbralikule koerale suukorvi? Ta ei suutnud kuidagi rahuneda ja mind kuulata, niiet läksin tema teed ja ütlesingi, et ta võib enda kibestust ja viha kellegi teise peal välja elada ja kui soovib, siis tehku trahvi. No tõesti, oleks tegu reisisaatjaga, kontrollijaga, palun, saan aru, aga mingi suvaline kibestunud inimene, siis jah. Ei kommentaari. Muidugi kirsike tordi peal on mu paranoilised vanemad, kes arvavad, et mind koksatakse iga nurga peal maha ja peavad iga esmaspäev 3 korda helistama, kus ma olen, kus ma olen. Loog, et bussis olen, nagu ikka. Päriselt, kui nad järgmine esmaspäev helistavad, siis ma lülitan telefoni välja:D.


KUUIDD. Elus on ikkagi miskit ilusat veel. Nimelt Sofi:). Duh. Muretsesin küll, kas viiner on ikka piisav maius talle, kuid nagu näha, siis mure oli asjatu. Sofi oli väga kiire alguses, nii kiire, et esimest korda minust kiirem. Ma ei jõudnudki poomi juurest joosta järgmise takistusena. Ta oli nii kergesti motiveeritav, nii kiire, nii korrektne(mina muidugi polnud). Ma olen tõesti ta üle uhke, väga. 2 aastat tagasi, kui keegi oleks mulle öelnud, et Sofi kunagi käitub trennis nii, siis ma poleks uskunud kunagi. Mul on tunne, et osa sellest mängib ta eneseuhkus ja soov olla alfa teiste mittesõprade üle(emased, kes talle on üritanud kallale minna on niiülilahedad, siis peab neid koguaeg torkima, sest kaklused on funfunfun!), kuna meil on trennis nüüd ülikiire ACD, kes pole just suur sõber Sofiga, siis ta vist ei taha temast halvem ka olla:). Nimelt teisi koeri ta trennis ei vaata, kuid teda vaatab langetatud peaga, altkulmu ja kohe suure huviga.
Tõkked olid 55 cm peal ja kuna Sofi jooksis kiiresti ja rabistas mõnes kohas, siis trenni peale lendas 4 pulka. Väga hea tulemus tegelikult, sest tihti oli 5 tõket järjest, pöörded jm. Kiiku tegin esmakordselt padjata, ta oli selle suhtes väga kõikuv ja ettevaatlik, pauk ajas ta närvi. Suutsin ta maha rahustada ja lõppu tegin kaks korda padjaga, et halb mälestus ei jääks. Slaalomis jättis imelikult palju pulki vahele, nagu tahaks ette rutata. Kuid sisseminekud oli vaud! Läks õigelt poolt, kui olin paar meetrit taga ja vale nurga all. Tõsiselt tubli koer.

PS! Sofi on hakanud väääga aktiivselt mängima! Loodame, et positiivne mäkketõus jätkub.

Koerteplatsil

Eile käisime Monaga koerteplatsil mängimas. Ega tegelikult koerad nii väga ei mänginudki lõppkokkuvõttes. Sofil oli lõpus "I'm not amused" tuju:D. Seoses jalutamisega, oleks keegi, kes viitsiks nv minna rappa või kuskile pikemasse kohta jalutama? Mida rohkem, seda uhkem:).

Lupus lupus

Näljane hunt trikke tegemas:



K, btw, mis su konverteri nimi on? Sest mul tapab ta kvali ära:(

Kasutada, mida antakse

Ega pimedaga ei saa ju ometi trenne üle lasta. Niisiis tuli mul üpriski hea mõte. Kuna Sofi ajab jälge tihti silmade(e otsib maiust maast), kui ninaga, siis tegin täna jälge pimedas. Pean mainima, et nina võeti tõesti kasutusse. Tegin 10 sammu otse, 4 vasakule. Pm ta vahel ajab täitsa hästi, kahjuks rahmeldab ja tiirutab alguses. Suunamuutuse tabas hästi ära. Eks treenime ja vaatame, kas saab asja.

Ma pean end pushima nuruma uuesti, sest mu unistuste kutsikas on hetkel Rootsis müügiks. Gotta act fast...

Uued KK eeskirjad!

http://web.zone.ee/EKL-KKK/MainFrame.htm

Progress

Täna kirjutab perenaine mu eest, kuna ma leidsin, et tegu on ikka minu blogiga ja mõned asjad peaksid minu silme läbi ka käima:)(kahjuks ise trükkida ei oska). Muideks koerad ei näe must-valgelt, muidu me ei märkaks kõiki palakesi maast ülesse otsida. Kui see nüüd selgeks aetud, siis liigume edasi. Eile oli agilitypäev. Algas nagu ikka iga teine esmaspäev - kõik läksid ära ja jäin üksi koju. Oih, valetan, perenaise vend jäi ka koju, kuna ta haige, aga see ei oma tähtsust, sest ta nagunii elab enda toas. Sain soojas esikus silma looja lasta ja pool neli jõudis lõpuks perenaine ka koju. Tegin enda rõõmuringe, hädasid väljas ja läksin tuppa koos temaga. Pidin nagu enne igat maiuse saamist trikke tegema, kuid lõpuks sain enda palakese kätte:). Umbes 1,5 h kulges asi rahulikult, kuid siis aeti mind vaibalt püsti, pandi jope selga ja rihm kaela. Ega mul tegelikult eriti isu polnud minna külma bussipeatusse seisma, kuid mis üle jäi. Varsti olimegi Balti Jaamas, kuigi eriti ma reisist midagi ei mäleta - kinnisilmi panen harva miskit põnevat tähele. Sealt läheme alati agilitysse, niiet hakkasin kohe sammu kiirendama. Kõndisime mööda tänavaid ruttu, tegin enda hädad ära ja varsti läksimegi halli poole. Enne sisenemist nägin kasse ka, kuid ei saanud minna neid taga ajama, rihm takistas:(. Halli jõudes märkasin, et teisi pole. Väga ebatavaline. Õnneks varsti tuli ACD Bella, kes on väga-väga kiire, sellepärast pidin minagi ekstra vaeva nägema, et mitte halvem välja näha. Kuid kiiruse mõtte tekitas loomulikult maius! Ja mitte tavaline maius. Esimest korda võttis perenaine õiget inimeste toitu trenni - soe liha, mille külge oli poolsulanud juust jäänud. Mmmm, te ei tea seda maitseelamust. Tahtsin kohe rajale minna! Hüpped olid kõrged, pakun, et 5-10 cm üle minu koeraturja. Kuid see mind ei takistanud, ainult äpud poevad alt läbi! Mina loomulikult tubli koerana tuhisesin sealt üle. Olin lausa nii tubli, et valisin poomi asemel musta jubeda tunneli, nagu pidi. Trennis tegime päris palju kontaktiharjutusi. Üks rada oli üpris keerukas - pööramine kitsalt hüpetega. Teadagi, et ma väga ei jaksa kohalt üles hüpata kõrgele. Paar korda ebaõnnestus mu ajastus, kuid hiljem suutsin siiski end üle tõkke vinnata:). Seejärel võttis perenaine mu kaelarihmast kinni ja vedas(piltlik) mu halli tagumisse ossa. Seal oli slaalom! Astrid sättis selle paika, kuni mina ootasin. Oii, kui vinge seda teha oli! Suur sõltuvus tekib sellisest üles-alla lendavast maailmast. Kiirus kasvab ka, kuna muidu tüdineksin ära:). Perenaine üritas tark olla ja tegi iga nurga, külje ja käe alt seda ühte sama slaalomit ja oli väga rõõmus mu õige sisenemise ja kiiruse üle. Edasi tuli kiik. Ma nuusutasin maad, kuni perenaine mingi suure koerapesa moodi asja kiigu alla pani. Hakkasime siis seda tegema. Jooksin kohe ruttu peale, kuid oh, mind mitte nii tarka, kui varem, koera, tegu polnudki poomiga! Varsti olin mürtsuga maas. Ega see mind julget ei heidutanud - läksin ruttu tagasi. Küll mõjutas see perenaist, kuna ta hüüdis kole vara "seisa!" Jäin siis seisma enne kontakti ja ohhoho, leidsin, et kui keskel seista, siis kiik langeb palju aeglasemalt ja pehmemalt. Miks nad siis kohe ei öelnud?! Ei saanud mingi imetrikiga perenaine mind tagasi otsa jooksma, ma olen liiga tark selleks. Peale seda oligi trenniga kõik, Assu jamas miskit mu käppadega, väänas ja sirutas neid, tuleb tunnistada, et pärast oli küll parem. Peale seda sõistime tagasi sooja kottu:).

Käpaline Sofi

Koertekool Alaska moodi

Küll oli tore ärgata mõttega, et vähemalt ei pea koertekooli minema lumega. Tegin siis kardinad lahti ja no usun, et teate, mis vaatepilt mul oli:D. Pakkisin Sofule lisaks jopele ka RC fliis-kile trennialuse, kus peal Sof saaks püsilamamisel olla. Sofike ikka suutis end kokku võtta üllatavalt hästi. Ta nõustus lumel kõrval käima, istuma, lamama jääda, kohale minna ja seista. Lamamine oli OK enne toredat lumesadu. Hiljem ei tahtnud ta kohe üldse lamada ja oli väga märg, niiet ma ei sundinud ka. Kõrvalkõnd oli ilus, vahel liiga kauge. Pöörded kenad, kohale minek läks suts kaugeks, nii palju, kui lasin tuua, Sofi ka tõi, liikumiselt seisa-istu-lama olid alguses head, pärast tüdines neist ära. Üldiselt olen rahul temaga, kuna palja kõhuga ise ka ei lamaks:D.

Horoskoop

KALJUKITS (22.XII - 19.I)

Selle tähtkuju koerad paistavad juba ilmale tulemisest alates silma oma rahulikkuse ja sõnakuulelikkusega. Nii nagu esimestel elunädalatel oma emale, nii kuuletuvad nad ka pererahvale oma iseseisvas elus. See koer kuulab su õpetusi tähelepanelikult ja võtab kodukorra kiiresti omaks - teab, kus on söök, kus nö. koera koht. Erinevalt paljudest teistest tunneb ta end just kõige turvalisemalt sellises peres, kus kehtib kindlalt sätestatud kodukord, isegi range päevareziim. Ta jääb kiduma, võib lõplikult kuhtuda kodus, kus valitsevad kaos ja pinged, lohakus ja hoolimatus. Aga on registreeritud ka vastupidiseid juhtumeid: kui tegemist pole just päris asotsiaalse seltskonnaga, pöörab Kaljukitse-koer ise pererahva õigele teele: oma järjekindla süüa- ja väljaküsimisega - kellavärgi täpsusega, olgu ilm ja inimeste meeleolu milline tahes. Tema toit peaks sisaldama võimalikult palju vitamiine ja kaltsiumit, kuna tal võib esineda probleeme liiga aeglase ainevahetuse ning nõrgavõitu luustikuga. Ta pole eriti liikuv, aga vajab liikumist regulaarselt, pole eriti suur inimeste sõber, aga ka mitte vaenulik - koerteriigis natuke nagu hallivõitu hiireke. Peremeest armastab ometi oma tagasihoidlikul moel, ilmutades seda peamiselt sooviga aegajalt ta nägu põhjalikult üle lakkuda.Kui seda arukat koera pikalt ja põhjalikult treenida, võiks temast saada nii politsei- kui päästekoer, aga selle peamiseks vastuargumendiks on asjaolu, et ta pelgab suuri rahvahulki, kära, masinaid. Sestap sobib Kaljukitse-koer rohkem mõne vanapoisi või üksiku pensionäri kaaslaseks - parimaks variandiks Sõnn või Neitsi, halvemateks Lõvi, Kaalud ja Kaksikud.

Päris täppi?:D

100 post!

Juubel!:D

Täna käisime Robiga Stroomis müramas. Sofi sai üle pika aja end tühjaks joosta, Robiga on tal ülihea klapp - ei üritata Smilesile selga ronida, kuid samas mängustiil on väga sarnane ja kiirus ka ülivinge:D. Sofil oli lausa nii hea tuju rannas, et ta võttis mingi katkise palli maast ja hakkas sellega keksides ringi jooksma. Veest käidi ka läbi ja veetase on ikka nii kasvanud! Kuna olime pisikesele alale surutud, siis õnneks teisi koeri polnud:). Hiljem läksime mööda metsa hipodroomi juurde ja sealt bussile, et autole saada. Sofile väga meeldis hobuseid näha ja tundus, et neilegi oli see huvitav:).
Kuna Regina kaamerat välja ei võtnud, siis peate minu üüberuduste piltidega leppima:D.

Reede aka täna

Tulin siis koju ja Sofi oli jälle 7.taevas. Ta on üllatavalt kiireid ja pikki rõõmujookse ümber maja viimasel ajal mu tervitusena teinud:). Niii armas. Igatahes võtsin kaamera(ei teadnud, et patareid tühjad:D), koera ja läksin pikemale jalutuskäigule. Kõigepealt läksime mööda enda metsatukka kadaka puiesteeni, sealt üle tee, üle silla, läksime paremale, kõndisime u 2 km otse, käisime metsas, kõndisime mööda tänavat bussikani ja sõitsime bussiga koju(lõpus spurtisime). Point on selles, et see oli natukene kahtlane jalutuskäik. Metsa äärde oli ülipalju mulda toodud, mis oli moondunud sopaks(ma targake läksin koolijalanõudega selle sisse ja üks papu jäi kinni soppa:(). Niiet Sof sai ülirokaseks ja ma ka. Edasi läksime vee äärde, tiigike oli tõsiselt veeväheseks jäänud. Edasi kui pilti tegin koerast, siis nägin, et seisan politseilindi ääres. Mõtlesin, et kahtlane ja läksin parem ära. Hiljem nägin küünlakogu ka, keegi vist lõpetas elutee seal...:S Seejärel jalutasime mööda ülijubedat suurte haukuvate kohe üle aia hüppavate koerte tänavat. Kui lõpuks kadaka puiesteele välja jõudsime, siis nägin, et buss tuleb ja mõtlesin, et pean jälle enda ebasportlikku koera järgi lohistama, kuid oh sa imet, Sofi pani enda 3.käigu sisse ja vedas mind bussile. Kuna ta lampi kardab autode tugevat häält ja maha läksime tipptunni ajal, siis ta üritas ruttu mind koju vedada. Niisiis jooksimegi spurti ja muide ta on ülikiire. Nagu kohe, üliüli! Lihtsalt laiskvorst:D. Vahel tuli üks JRT ka jooksma meiega, kuid peagi pööras nina tagasi koju.


Tuunitud originaalist, kumb parem?

Kiik

Põhimõtteliselt tänane trenn oli suhteliselt blöööö. Sofi tuju oli alguses OK, jooksis ka(tunnelis jäi vaid munema), kuid mingi hetk lendas blokk ette. Tal oli vist päeval palju tegemist, kuna ema oli kodus ja jamas temaga:D. Slaalomis läksime suure sammu tagasi, kiirus oli vahel juukseid välja tõmbama panev, aga ma ei taha end rohkem ärritada.
Niisiis räägin heast asjast - kiigust. Täna Sofi tegi õiget kiiku toeta, nii, et padi oli all. Ei kartnud üldse ja lõppu jooks oli hea. Niiet positiivne!

Suure koera seljas

Nüüd on nii, et ma jagan veidike ratsutamiskogemusi ka:D. Ok, mitte päris. Igatahes, täna käisime Kristiniga Rebala tallides ratsutamas. Kristini poni nimi oli Lada ja mul Arita:). Arita oli suurem, pakun, et ikka hobune ja tumešokolaad. Me jamasime 45! minutit, et harjad leida, hobused puhastada, valjad pähe panna ja sadul selga saada. Päris epic, kui ma kella vaatasin:D. Trennis olimegi vaid neljakesi, ehk meie oppadega. Varsti saime selga ja nagu, tõsiselt hea trenn oli! Pole niiiii ammu hea treeneri käe all sõitnud. Nt sain teada, mis on impuls, kuidas peavad ratsmed rippuma alla jne, keegi pole mulle 3 aastat midagi öelnud selliste asjade kohta. Arita pani mind siis esimesed 15 minutit proovile, et näha kas minuga saab pärast nalja visata. Alguses astusin paar korda ämbrisse, niiet ta hakkaski õppetraavi ajal kiirendama, aeglustama, õiget tempot polnudki. Treener andis koguaeg teada, mida teha, niisiis hakkasin säärtega hästi-hästi palju koguaeg mõjutama. Ja umbes 10 minuti pärats oli nii armas, et treener oli väga rõõmus, kui ilusasti ma Arita tööle sain!:) Aa, mööda minnes, seal oli JRT kutsikas ka, kes oli niii nunnu! Tagasi teemasse, tuli galopi aeg. Ja ütluse järgi sai must täna õige ratsanik, kuna öeldakse, et inimene, kes pole hobuse seljast alla kukkunud, pole õige ratsanik:D. Kaela peale olen ikka paar korda lennanud, aga reaalselt maha mitte. Niisiis, sain hobuse ilusti galoppi:). Ise küll põrkusin sadulast nats liiga palju lahti, seega otsisin tempot. Samas üritasin kõike täna õpitut meeles pidada ja parandasin pidevalt enda ratsmeid jm. Traavis seda kõvasti kergem teha, niiet lasin natukene traavi ja siis hakkasin jälle tõstma. Pm siis oligi nii, et traav kippus suts kiireks, jalused tulid ära ja hobune tõmbas äkitselt ringi sisse. Järgmine hetk olin üks jalg üle sadula end kinni hoidmas, käed ümber hobuse kaela. Sekundiks oli asi päris jube, kuna tundus, et Arita tahab galoppi minna(ehmatas ära). Õnneks jäi ta ilusti äkkpidurdusega selga ja ma sain rahulikult alla sadada:D. Sain tagasi selga, alustasin, kust pooleli jäi. Ja lõpuks saigi head galoppi teha. Pärast jahutasime nad maha, võtsime varustuse seljast ja panime tekid selga. Kellel tuleb idee ratsutama minna, siis kindlasti helistage Rebalasse, see on lihtsalt ülihea koht!

Kui jõudsin koju, siis sõin, vahetasin riided ja läksin koeraga jalutama, nagu ma talle eile lubasin. Jalutasime mööda Trummit jalgpalliväljakuni, seal tegin temaga väikest trenni. Üritan nüüd võimalikult palju teha võõrastes kohtades trenni, kuna Sof oli täiesti hajevil. Seejärel jalutasime edasi, läksime üle Trummi tee, kõndisime lagendikule. Seal tegin ka väikest trenni. Kõrvalkõnd oli alla arvestuse, siia tulek ja kohal püsimine OK. Istumisel hakkas ringi vahtima, niiet alustasin sellist taktikat: lähenen koerale, vaid siis, kui ta mind vaatab. Ringi vahtides peab ju kauem istuma:). Pärast jalutasimegi koju tagasi, 1 h olime ära. BTW ma nägin saksa lk linnukoera punase kaelarihmaga siin ringi jooksmas, kui kellelgi selline kadunud, siis Trummis on jooksik.

Ja nüüd natukene halvema kvaliga A pildid...