Progress

Täna kirjutab perenaine mu eest, kuna ma leidsin, et tegu on ikka minu blogiga ja mõned asjad peaksid minu silme läbi ka käima:)(kahjuks ise trükkida ei oska). Muideks koerad ei näe must-valgelt, muidu me ei märkaks kõiki palakesi maast ülesse otsida. Kui see nüüd selgeks aetud, siis liigume edasi. Eile oli agilitypäev. Algas nagu ikka iga teine esmaspäev - kõik läksid ära ja jäin üksi koju. Oih, valetan, perenaise vend jäi ka koju, kuna ta haige, aga see ei oma tähtsust, sest ta nagunii elab enda toas. Sain soojas esikus silma looja lasta ja pool neli jõudis lõpuks perenaine ka koju. Tegin enda rõõmuringe, hädasid väljas ja läksin tuppa koos temaga. Pidin nagu enne igat maiuse saamist trikke tegema, kuid lõpuks sain enda palakese kätte:). Umbes 1,5 h kulges asi rahulikult, kuid siis aeti mind vaibalt püsti, pandi jope selga ja rihm kaela. Ega mul tegelikult eriti isu polnud minna külma bussipeatusse seisma, kuid mis üle jäi. Varsti olimegi Balti Jaamas, kuigi eriti ma reisist midagi ei mäleta - kinnisilmi panen harva miskit põnevat tähele. Sealt läheme alati agilitysse, niiet hakkasin kohe sammu kiirendama. Kõndisime mööda tänavaid ruttu, tegin enda hädad ära ja varsti läksimegi halli poole. Enne sisenemist nägin kasse ka, kuid ei saanud minna neid taga ajama, rihm takistas:(. Halli jõudes märkasin, et teisi pole. Väga ebatavaline. Õnneks varsti tuli ACD Bella, kes on väga-väga kiire, sellepärast pidin minagi ekstra vaeva nägema, et mitte halvem välja näha. Kuid kiiruse mõtte tekitas loomulikult maius! Ja mitte tavaline maius. Esimest korda võttis perenaine õiget inimeste toitu trenni - soe liha, mille külge oli poolsulanud juust jäänud. Mmmm, te ei tea seda maitseelamust. Tahtsin kohe rajale minna! Hüpped olid kõrged, pakun, et 5-10 cm üle minu koeraturja. Kuid see mind ei takistanud, ainult äpud poevad alt läbi! Mina loomulikult tubli koerana tuhisesin sealt üle. Olin lausa nii tubli, et valisin poomi asemel musta jubeda tunneli, nagu pidi. Trennis tegime päris palju kontaktiharjutusi. Üks rada oli üpris keerukas - pööramine kitsalt hüpetega. Teadagi, et ma väga ei jaksa kohalt üles hüpata kõrgele. Paar korda ebaõnnestus mu ajastus, kuid hiljem suutsin siiski end üle tõkke vinnata:). Seejärel võttis perenaine mu kaelarihmast kinni ja vedas(piltlik) mu halli tagumisse ossa. Seal oli slaalom! Astrid sättis selle paika, kuni mina ootasin. Oii, kui vinge seda teha oli! Suur sõltuvus tekib sellisest üles-alla lendavast maailmast. Kiirus kasvab ka, kuna muidu tüdineksin ära:). Perenaine üritas tark olla ja tegi iga nurga, külje ja käe alt seda ühte sama slaalomit ja oli väga rõõmus mu õige sisenemise ja kiiruse üle. Edasi tuli kiik. Ma nuusutasin maad, kuni perenaine mingi suure koerapesa moodi asja kiigu alla pani. Hakkasime siis seda tegema. Jooksin kohe ruttu peale, kuid oh, mind mitte nii tarka, kui varem, koera, tegu polnudki poomiga! Varsti olin mürtsuga maas. Ega see mind julget ei heidutanud - läksin ruttu tagasi. Küll mõjutas see perenaist, kuna ta hüüdis kole vara "seisa!" Jäin siis seisma enne kontakti ja ohhoho, leidsin, et kui keskel seista, siis kiik langeb palju aeglasemalt ja pehmemalt. Miks nad siis kohe ei öelnud?! Ei saanud mingi imetrikiga perenaine mind tagasi otsa jooksma, ma olen liiga tark selleks. Peale seda oligi trenniga kõik, Assu jamas miskit mu käppadega, väänas ja sirutas neid, tuleb tunnistada, et pärast oli küll parem. Peale seda sõistime tagasi sooja kottu:).

Käpaline Sofi