Reaalselt, täna on mind liiga paljud inimesed närvi ajanud, niigi olen ebastabiilne üleõppinud laps:D. Juhtubki nii, et hakkan vastu haukuma. Isik nr. 1 oli lgp. trollijuht. Olime Sofuga nagu ikka 20 peal ja siis sõitsime 5 mööda, mingi jama oli, auto oli ta juures, sarved tulid vist maha. Meile oli see muidugi hea, sest saime samale trollile vara:). Sõit kulges nagu ikka hästi, kuni Lille peatuseni, kus juht ütleb mikrofoni: "Lõpp-peatus, troll sõidab tagasi mustamäele", kõik olid trollis "midaa?!". Niisiis suur hulk inimesi aeti maha, läksime peatusse ja enamus ronisid nr 7 peale, et Balti jaama saada. Kuna inimesi oli nii palju, siis väga kitsas oli. Teine isik oli mulle kuklasse enda baktereid köhiv onuke... Mis teha, ma kardan haigusi paaniliselt:D. Edasi läksime trenni, millega lõpetan postituse, et positiivne lõpp oleks:D. Kui sõitsime bussiga koju, siis niigi väsinuna tuleb minuga mölisema TSIVIILISIK(loe: penskar), et miks mu koeral pole suukorvi ja hakkas mind maha tembeldama TERVE TROLLI ees. Kõik vaatasid meid:D. Kohutav. Kuna mul oli tõesti kurguauguni, siis hakkasingi vastu haukuma, et miks ma pean panema sõbralikule koerale suukorvi? Ta ei suutnud kuidagi rahuneda ja mind kuulata, niiet läksin tema teed ja ütlesingi, et ta võib enda kibestust ja viha kellegi teise peal välja elada ja kui soovib, siis tehku trahvi. No tõesti, oleks tegu reisisaatjaga, kontrollijaga, palun, saan aru, aga mingi suvaline kibestunud inimene, siis jah. Ei kommentaari. Muidugi kirsike tordi peal on mu paranoilised vanemad, kes arvavad, et mind koksatakse iga nurga peal maha ja peavad iga esmaspäev 3 korda helistama, kus ma olen, kus ma olen. Loog, et bussis olen, nagu ikka. Päriselt, kui nad järgmine esmaspäev helistavad, siis ma lülitan telefoni välja:D.
KUUIDD. Elus on ikkagi miskit ilusat veel. Nimelt Sofi:). Duh. Muretsesin küll, kas viiner on ikka piisav maius talle, kuid nagu näha, siis mure oli asjatu. Sofi oli väga kiire alguses, nii kiire, et esimest korda minust kiirem. Ma ei jõudnudki poomi juurest joosta järgmise takistusena. Ta oli nii kergesti motiveeritav, nii kiire, nii korrektne(mina muidugi polnud). Ma olen tõesti ta üle uhke, väga. 2 aastat tagasi, kui keegi oleks mulle öelnud, et Sofi kunagi käitub trennis nii, siis ma poleks uskunud kunagi. Mul on tunne, et osa sellest mängib ta eneseuhkus ja soov olla alfa teiste mittesõprade üle(emased, kes talle on üritanud kallale minna on niiülilahedad, siis peab neid koguaeg torkima, sest kaklused on funfunfun!), kuna meil on trennis nüüd ülikiire ACD, kes pole just suur sõber Sofiga, siis ta vist ei taha temast halvem ka olla:). Nimelt teisi koeri ta trennis ei vaata, kuid teda vaatab langetatud peaga, altkulmu ja kohe suure huviga.
Tõkked olid 55 cm peal ja kuna Sofi jooksis kiiresti ja rabistas mõnes kohas, siis trenni peale lendas 4 pulka. Väga hea tulemus tegelikult, sest tihti oli 5 tõket järjest, pöörded jm. Kiiku tegin esmakordselt padjata, ta oli selle suhtes väga kõikuv ja ettevaatlik, pauk ajas ta närvi. Suutsin ta maha rahustada ja lõppu tegin kaks korda padjaga, et halb mälestus ei jääks. Slaalomis jättis imelikult palju pulki vahele, nagu tahaks ette rutata. Kuid sisseminekud oli vaud! Läks õigelt poolt, kui olin paar meetrit taga ja vale nurga all. Tõsiselt tubli koer.
PS! Sofi on hakanud väääga aktiivselt mängima! Loodame, et positiivne mäkketõus jätkub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar