laupäev, 30. juuni 2012

Super puhkus Lõuna-Eestis

Olime esmaspäevast reedeni Lõuna-Eestis loodusmaja suvelaagris koos Sofiga. Koertest pakkusid seltsi veel Mona, Coco ja Raasu. Coco küll pidi kahjuks juba kolmapäeval lahkuma. Sofi ja Mona olid jälleg kämpakaaslased ja jagasid küll mitte nii sõbralikult toitu, kuna Sofi suutis esimesel päeval üksi olles Mona terve viie päeva varud pintslisse pista ja nägi välja nagu kohe hakkaks poegima.
Tegelikult pean ütlema, et see oli vist seni kõige mõnusam koeraga laager. Sofi oli väga-väga rõõmus, praktiliselt koguaeg õues rihmast lahti, jooksis galoppi ise ringi ja nautis isegi metsas jalutamist. Mis veel rõõmuks vaja?! Loomadel oli väga lõbus, said paljudes uutes kohtades käia ja ka õhtusöögiks maasikaid süüa :).
 Põnevaimad kohad ja uued kogemused:
  1. Metsas olid vahvad takistused, siis pidi mõtlema, kuidas loomaga sealt üle saada. :)
  2. Käisime liikluslinnakus (koht, kus sai erinevaid liiklusolukordi katsetada kardisarnaste autodega sõites), kuhu ka koerad sisse lasti :). Said isegi korra kardis istuda ja diskoteekis käia ning muidugi jalakäijaid mängida. Pilte hiljem.
  3. Käisime paadiga järvel sõitmas. Sofi nautis seda väga! Alguses küll üritas üle ääre end upitada, et juua, kuid lõpus lamas mu kõrval ja puhkas pead paadi küljel - oh õndsust! Sellest samuti pilt hiljem.
Koht oli imeilus - kämpa suur, õhtuti udu ja ühesõnaga VAU! Nautige ise :) :

kolmapäev, 20. juuni 2012

Kuidas Astrid peaaegu südamerabanduse sai

Täna oli teadagi väga ilus ilm ja Sofi andis igati teada, et temal on ääretult igav. Eks siis sai jalutama mindud. Kuna Trummis ehitatakse läbi meie mõnusa jalutuslagendiku väga head sporditeed, siis mõtlesin, et oleks vahva, kui sealt tagasi minna. Minek oli kell 12 - täpselt lõunal, kus päike kõige kõrgemal. Oli kaks valikut: kas panen päikeseprillid ja ei näe pea midagi (okei, nagu udust pilti :D) või tavaprillid ja kissitan nii, et nägu valus. Valisin loomulikult esimese variandi, kuna nagunii kaamerat kaasa ei võtnud, siis halvim mis saab juhtuda on ju see, et ei näe kitse/rebast ja jään pildist ilma, mida ei saakski teha, eks?

No EI. Loomulikult juhtub kõik siis, kui sa seda ei oota. Kõndisime juba pikka aega, jõudsime lagendiku kitsale teele ja juhtus midagi päris-päris hirmutavat. Sofi, otse mu ees, astus peesitavale rästikule peale!! Pidin šoki saama, tõmbasin ta sekundiga tagasi ja vaatasin õudusega, kuidas sisisev keha rohu vahele roomas. Kuna koer oli ees ja ma väga täpselt ei näinud, siis kontrollisin kohe ta esikäpa üle. Aga mida sa ikka näed, kui karva on päris palju? Verd polnud, Sofi ise ei saanud aru, mis paganat toimub ja miks ma nii närvis olen. Võtsin ta igaksjuhuks sülle (kui koer ei liigu ja on rahulik, siis mürk liigub aeglasemalt), et kui ees peaks veel usse olema, siis ei saa ta salvata. Pea kohe sain aru, et Sofiga on asi korras ja ta pihta ei saanud, sest ta hakkas hirmsalt rabelema (ta ei taha süles siis olla) ja kui ta korra varem haige on olnud, siis oli ta täiesti rahulik. Panin ta asfaltil maha ja loom jalutas rõõmsalt edasi, mitte midagi polnud viga. Kui välja arvata tal juba kuskil paar päeva olnud longe, mis polnud asjaga seotud. Igatahes siit õppetund - alati vaadake ette! Praegu vedas, et madu oli apaatne ja noor, sest vastasel juhul oleks ta minust kiirem olnud.

Täna õhtul tegime SK trenni. Kuna tegime aias, siis kontakt oli mõnus :). Sofi tegi ka tõket väga hästi. Tubli tüdruk.

pühapäev, 17. juuni 2012

Mona juures

Peale Monaga A1 võistluseks harjutamist sai kadeda Sofiga ka proovitud joosta tema meelest vastikul platsil. No näete - täitsa hästi jooksis! :)

Lisaks sai jalutatud enne mustakal, hiljem koju, koerad said mängida, ringi trallerdada jne. Tore päev oli :).

Vist siiski ei lähe MA võistlusele. Sessuhtes et järgmisele ehk, aga selleks pole valmis veel. Keskendume treenimisele.


neljapäev, 14. juuni 2012

KK trennid

12 juuni

Õhtu, kl. 22

Kodust natukene eemal, põhirõhk kontaktil ja hoidmisel. Hea rihmas käik, hea kontakt, tempo. Ilus siiatulek, väga tubli oli. Hoidis hästi, ei nõustunud istuma hoides. Sama lugu oli kodus esimestel toomise trennidel. Ehk lihvime toomist nüüd vaid väljaspool kodu.

14 juuni

Õhtu, kl. 18.45, lauspäike

Jalutasime kiire tempoga u. 30 minutit järjest, Sofil oli keel vestil. Jõudsime talle täiesti uute kohta, parkimisplatsile, mis metsaga igalt poolt ümbritestud, seega super koht. Jällegi rõhk kõrvalkõnnil. Nii ja naa oli. Kõndis hästi, kontakt oleks võinud tiba parem olla, samas premeerisin kõvasti rohkem kui eelmine kord. Väga ilus siiatulek, halb püsimine. Järgmine kord tegeleme sellega.



Olen siis kahevahel:
Tulemas on MA SK võistlus, kuhu topiks Sofi ALG-klassi. Lama, tõke, seisa, siiatulek peaksid olema tal okei (samas lollusi ka teinud A-koera omades), aga vot kõrvalkõnd ja just rihmata... No ma ei tea. Väga oleks vaja mitteametlikel käia, aga kas tasub minna üpris lipa-lopana? Mis te arvate?



Lõbustuseks Monast ja Sofist väike video:

reede, 8. juuni 2012

neljapäev, 7. juuni 2012

Tulevikuplaanidest

Tegin Sofiga kõrvalkäiku rihmaga (KK-1 skeem) vähese kiitmise ja maiusega. Väga hea oli! Mõtlesin, et nüüd hakkan kõvasti töötama tema toomise kõrval, kuna puuhantel talle eriti ei meeldi ja paugu suhtes pole ta samuti kindel, siis tuli lihtne mõte - võistleme lihtsalt KK-1s. Muidugi olen päris kindel, et esimesed võistlused lähevad aia taha, aga eks pole midagi, küll kunagi suudame hea soorituse ka teha :D.
Pealegi on KK-1 elemendid Sofile väga tuttavad ning vajavad vaid lihvi, mitte suurt peavalu ja palvetamist, et koer ikka liikumiselt istumise ajal istuks, mitte ei jääks lamama. Seega ehk suudame siis mõlemad lõpuks nautida võistlusväljakul olemist.
Plaan on klikkeriga Sofu kõrvalkõndi kontaktsemaks ja täpsemaks muuta, õpetada ta mänguasja lõplikult tooma, ilma, et peaksin "hoia" käsklust korrutama ja palju harjutama igal ajal, erinevatel platsidel.
Võistlema tahaks minna augustist/septembrist, eks näha, kas siis saab :).

pühapäev, 3. juuni 2012

Kurtusest

Tundub, et Sofi pole mitte ainult kurt ühest kõrvast, vaid tal on vist halb kuulmine ka teisest. See tähendab, et sellest hetkest, kui ma teada sain, et ta on suure tõenäosusega poolkurt olnud eluaeg, on asjad ainult allamäge läinud. Tähtsast valvekoerast, kes varem oli alati neljal käpal püsti, kodu kaitsmas, kui külalised tulid, on saanud päris halb valvaja. Tihti ei pane ta külaliste tulekut tähele, ei kuule kui keegi tema taga käib või kui aia teisest otsast teda kutsuda. See pole kindlasti valikuline kuulmine, kuna kui ta lõpuks märkab, siis tuleb rõõmsalt ja kiiresti minuni.
Õnneks usaldan ma teda 100% ja kui ta peakski aastate jooksul täielikult kurdiks muutuma, siis on tal meie kogu pere toetus. Olen enam kui kindel, et ta saab kõigega hakkama, kuna nii püüdlikku ja armsat, heatahtlikku koera annab otsida. Samuti laseb ta endaga kõike teha ja ehmatades kunagi ei näksa, hammusta, seega sellega probleeme ei tohiks tulla. Lisaks ei ole asi nii hull ka, kuna niigi kõnnime enamik ajast rihma otsas ning Sofi oskab kõiki käsklusi suurepäraselt täita ka minu kehakeele / käemärkide järgi.
BAER testi me igatahes tegema ei lähe - ei ole soovi teda veel narkoosi alla panna. See, et ma tean, kui kaugele asi on läinud, ei anna mulle reaalselt midagi - on nagu on.

Nüüd aga rõõmsamate teemadega edasi, sest ega elu ju sellise asja pärast seisma ei jää :). Kolmapäeval oli grillipidu koerteka neljajalgsete ja kahejalgsetega. Alguses jalutasime seltskonnaga veidike Mustamäe metsas ja siis läksimegi külla. Enamik koeri said hästi läbi, poistel läks ikka ütlemiseks vahepeal, aga kõik jäid terveks. Sofi muidugi uuris iga rohulible üle - ehk on kuskil süüa :P.
Vahepeal tegin temaga kodus agility raskemaid radu. Slaalom on tirtsul natukene meelest läinud, s.t. just sisenemine. Samas kiirus oli ikka maru! Kui keegi teeks meie aias agility võistluse, siis Sofi vahetaks suure tõenäosusega klassi :D.
Täna sõitsime Kristini poole, kellel on enda agility varustus. Sofi tunneb end seal alati väga ebakindlalt, kuna pole just tore, kui suur ketis kaukaaslane on samal territooriumil ja ootab, millal saaks süüa :D. Mulle muidugi meeldib, kui Sofiga saab sellises olukorras olla - kindlasti nüüd suvel piinan teda seal paljude erinevate harjutustega, et ta ei laseks end sellistest asjadest segada. Alguses jooksis täitsa hästi, aga vajus ruttu ära. Eriti armas oli, et kuigi ta libises A-lt (see kõrgem, libedam ja kitsam kui õige A) alla, oli ta super tubli ja üritas kaks korda veel ronida, kui talt küsisin. Vähemalt ta pole kartlik ning pole olnud probleeme sellega, et ta enam teha ei tahaks (nt. kui ta poomilt alla lendas, hüppas barjääri otse sisse ja lendas sellega maha jne). Natukene videoid sai tehtud ka, aga need tulevad kuukaja videosse.
Edasi jalutasime koju oma 3-4km. Sof oli rahul.