Nüüd on nii, et ma jagan veidike ratsutamiskogemusi ka:D. Ok, mitte päris. Igatahes, täna käisime Kristiniga Rebala tallides ratsutamas. Kristini poni nimi oli Lada ja mul Arita:). Arita oli suurem, pakun, et ikka hobune ja tumešokolaad. Me jamasime 45! minutit, et harjad leida, hobused puhastada, valjad pähe panna ja sadul selga saada. Päris epic, kui ma kella vaatasin:D. Trennis olimegi vaid neljakesi, ehk meie oppadega. Varsti saime selga ja nagu, tõsiselt hea trenn oli! Pole niiiii ammu hea treeneri käe all sõitnud. Nt sain teada, mis on impuls, kuidas peavad ratsmed rippuma alla jne, keegi pole mulle 3 aastat midagi öelnud selliste asjade kohta. Arita pani mind siis esimesed 15 minutit proovile, et näha kas minuga saab pärast nalja visata. Alguses astusin paar korda ämbrisse, niiet ta hakkaski õppetraavi ajal kiirendama, aeglustama, õiget tempot polnudki. Treener andis koguaeg teada, mida teha, niisiis hakkasin säärtega hästi-hästi palju koguaeg mõjutama. Ja umbes 10 minuti pärats oli nii armas, et treener oli väga rõõmus, kui ilusasti ma Arita tööle sain!:) Aa, mööda minnes, seal oli JRT kutsikas ka, kes oli niii nunnu! Tagasi teemasse, tuli galopi aeg. Ja ütluse järgi sai must täna õige ratsanik, kuna öeldakse, et inimene, kes pole hobuse seljast alla kukkunud, pole õige ratsanik:D. Kaela peale olen ikka paar korda lennanud, aga reaalselt maha mitte. Niisiis, sain hobuse ilusti galoppi:). Ise küll põrkusin sadulast nats liiga palju lahti, seega otsisin tempot. Samas üritasin kõike täna õpitut meeles pidada ja parandasin pidevalt enda ratsmeid jm. Traavis seda kõvasti kergem teha, niiet lasin natukene traavi ja siis hakkasin jälle tõstma. Pm siis oligi nii, et traav kippus suts kiireks, jalused tulid ära ja hobune tõmbas äkitselt ringi sisse. Järgmine hetk olin üks jalg üle sadula end kinni hoidmas, käed ümber hobuse kaela. Sekundiks oli asi päris jube, kuna tundus, et Arita tahab galoppi minna(ehmatas ära). Õnneks jäi ta ilusti äkkpidurdusega selga ja ma sain rahulikult alla sadada:D. Sain tagasi selga, alustasin, kust pooleli jäi. Ja lõpuks saigi head galoppi teha. Pärast jahutasime nad maha, võtsime varustuse seljast ja panime tekid selga. Kellel tuleb idee ratsutama minna, siis kindlasti helistage Rebalasse, see on lihtsalt ülihea koht!
Kui jõudsin koju, siis sõin, vahetasin riided ja läksin koeraga jalutama, nagu ma talle eile lubasin. Jalutasime mööda Trummit jalgpalliväljakuni, seal tegin temaga väikest trenni. Üritan nüüd võimalikult palju teha võõrastes kohtades trenni, kuna Sof oli täiesti hajevil. Seejärel jalutasime edasi, läksime üle Trummi tee, kõndisime lagendikule. Seal tegin ka väikest trenni. Kõrvalkõnd oli alla arvestuse, siia tulek ja kohal püsimine OK. Istumisel hakkas ringi vahtima, niiet alustasin sellist taktikat: lähenen koerale, vaid siis, kui ta mind vaatab. Ringi vahtides peab ju kauem istuma:). Pärast jalutasimegi koju tagasi, 1 h olime ära. BTW ma nägin saksa lk linnukoera punase kaelarihmaga siin ringi jooksmas, kui kellelgi selline kadunud, siis Trummis on jooksik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar