Agility, juttselghiired ja uus kaamera!

Alustame siis kõige vähem olulisest:D. Nimelt meie verandal asuva grilli alla on end mugavalt sisse seadnud kaks juttselghiirt. No jummel-dummel, kui nunza-punza-dunzad nad on! Ülilahe neid jälgida ja appi, no nii vinge!;D Ma loodan, et saan varsti tegelinskid pildile ka. Kuigi ma väga loodan ka, et nad ei paljune ja ei roni tuppa:D, sest: Talvel, kui ilmad külmad ja elu karm, võivad juttselg-hiired hulgaliselt ka hoonetesse tungida - siis mu koer läheks pakusuks:D. Ei, ma saaks šoki, kui nad tuppa roniks, ma vist jookseks koer süles ise välja elama siis:D.

Kuid nüüd ikka mu nunnust habemekesest ka! Ma väga ei jaksa pikalt tänasest trennist kribada, kuid märksõnad on - kiire; head kontaktid; lendas poomilt alla, kuid oli õnnelik õnnetus ja läks kiirelt tagasi; super slaalom; head pöörded. Seega 5+!

Ja nüüd jõuame mu sünnipäevakingini, millesse investeerisin ise 90% hinnast:D. Kingiks canon EOS 350d koos zoom 35-105 mm:).

First milestone - A1

Ja juba täitsimegi enda ühe 2011 lubaduse:). Peaks mainima, et Sof tegi mulle väga kena sünnipäevakingi! Kodus pabistasin selle pärast, kas koer jookseb võõras kohas, kas ta teeb slalli, mis ta kiigul teeb jne. Kohale jõudes käisime ära regamas - saime enda võistlusraamatu, Sofit mõõdeti ja vaadati kiipi. Ta oli nii imelik - tavaliselt laseb ta kõike teha, seal aga põtkis vastu ja tõmbas rihma ülepea. Vähemalt energiast ei tulnud puudust:D. Igatahes, Sofu turi oli nii nagu koduski - 46 cm, mis paneb ta maxi klassi.
Rajal olin kolme asja pärast närvis - slaalom, rõngas ja üks vastik nurk. Muidu oli rada päris kerge. Kuni muidugi kuulutati välja kiirus - 3,2 m/s. Olin kindel, et ideaalaega me ei mahu slalli pärast(and I was right). Olime viimased. Keegi polnud puhast rada saanud. Sof nuuskis suht palju enne rajale minekut, kuid tuju oli üpris hea. Niisiis peale vilet ma ei munenudki ja hakkasin kohe jooksma. Ja nii see rajake läks! Slall tuli puhas(wow) ja koer jooksis(jess) ja rõngast ka hüppas(wohoo) ja keerukas koht tuli ka välja(jippikajee) ja viimase tunneli juures mõtlesin, kas tõesti tuleb rajavigadeta? Ja tuligi!! Esimese võistluse kohta oli see super! Videot analüüsides teadsin, et vähemalt 5 seki läks slalli pärast kindlasti üle. Nii oligi. 5,15 seki, mis aga toob hinde "Suurepärase" ja läheb viieka alla kirja! Mille üle ma muidugi väga õnnelik olen:D. Seega, nüüd jääb üle hakata vaid nulle koguma ja kõvasti tööd on veel ees, kuid avapauk on tehtud!
Nii ongi nüüd Sof Eesti esimene ametlikult agilitys võistlev šnauts:)!




Kõik TULEMUSED

Tšikid

Pätsasin K blogist;)

Kolmap&neljap&reede

Põhimõtteliselt kolmapäev käisime lihtsalt koertekas. Praegu käib seal trikkide õppimine. Sofuga tegin tagurdamist suts. Siis kui isased hakkasid tegema, pidin Sofuga minema tahapoole ja ma kutsusin ta diivanile istuma, kuna eriti ruumi polnud ja nüüd on täitsa hambad, kuna koer arvab, et diivan on nüüd OK ja käib sellel jälle, kui kedagi kodus pole! Täitsa lõpp, kui ruttu saab halvad asjad selgeks:D. Ta on master ka juba toidu ülesleidmises, selle varastamises ja süütu mängimises. Igatahes koertekas oli ta muidu täitsa tubli. Neljapäev käis Sof aga pügalas!:) Päris paljaks siiski ei võtnud, kuna oleks külm, aga näitusetrimmi sai tšikk peale. Kui koju läksime(meil traditsiooniks koju minnes alati metsas joosta), siis ta polnud üldse entusiastlik rihma pärast. Kuid kui ma ta lahti lasin, siis vauu! Ta jooksis kindlasti kiiremini, kui border agilitys, miks ta ei võiks seda kiirust koguaeg näidata?:D Muidugi siis sai palju-palju rõõmuringe tehtud jm:).
Ja täna tegime klõpse veits ja niisama Sof läheb hulluks igavusest, kuid homme hommikul põnevust juba jätkub! Marta filmib ka homme - lähme koos. Issand, kui hea, kui on sõbranna keda piinata oma närvidega:D:D:D. Aga natuke pilte ka siis preilist:

Trenn

Eilne agility trenn läks tegelikult aia taha, Sof oli suht apaatne. Kontaktid võttis ilusti, kuid mujal munes. Sellegipoolest rääkisime treeneriga ja ka tema leidis, et paneksin Sofu A1te laupäevasele eksamile:). Niiet laupäevaks on mul emotsioonid juba ette teada - hirm, rõõm, põnevus, masendus:D. Loodan et väga hätta ei jää rajal ja koer ikka jookseb. Tammiksalul muidu päris keerukad rajad ju... Kuid veebruaris tuleb Eestisse väga super radadega kohtunik, sinna oleks suur soov minna:). Eks näis kuidas üldse läheb.

Toomine vol 2

Täna uuesti klikkeriga trenn. Üritan mitte iga päev teha, et asi ikka hea talle oleks:). Täna oli ta ilmselgelt asjast rohkem teadlik ja lõpus ta juba hakkas tasakesi väga vähe hantlit hoidma! Igatahes trenn läks kokkuvõttes hästi. SK käsklused istu-lama-seisa-istu jne on ka suht hästi kinnistunud. Enne ta nagu üldse seisa peale ei reageerinud, nüüd ajab kohe püsti. Väga hästi võtab viimasel ajal õppust(ptui-ptui-ptui). Seejärel mängisime väljas kõik enda mänguasjad läbi:D. Või noh, kõik normid. Sofu lemmikuteks on nuts, palllllll(just see, mis ta ise võitis ja mis piikusb, ta on nii hull selle järgi!), nööriga pall. Ma tegin talle just hiljuti rihma(millega eile ka jalutasime, täitsa OK ja tugev on seni), mis on mõeldud mänguks, ehk siis asi on punutud agilityrihmaks ja motivatsiooniks, kuid koer kõhkleb - nagu tahaks mängida, kuid see ju rihm! Loodame, et saame motivatsiooni ülesse. Igatahes Sof tegi kõvasti trenni igale poole joostes, küll köie, küll palli järgi:D. Hakkan ta enesekindlust aias väljapool tõstma, mägides ka tänaval. Võimalusel ta läheb tagasi aeda mänguasjaga, kuid tööd veel on, tahan ta enesekindluse tänaval sama uppi saada, kui aias. See aitab kiirusele kõõõõvasti kaasa. Nt kodus teeb ta agilityt üliülikiirelt ja siis Luige võistlusel ta oli väga ebakindel ja sellepärast traavis ka... Igatahes palju tööd on veel ees.
Ja siis kummitab küsimus . A0, A1? 1 või 2 rada? Suggestions pleasseee!:)

Crying for help with the question,
Assu

Toomine nullist

Kuna Sofi ikka ei taha puust aportit tuua, siis alustasime täna kõike uuesti. Seekord selle meetodiga:

Jõudsime sinnamaani, kus koer tasapisi juba hakkab aportit suus korraks hoidma.

A&S

Üllatus-üllatus ehk Sofi sünnipäevapidu

Sellist pidu pole ikka ammu olnud:D. Sofi külalisteks olid Mona, Kenzo ja Robi, seega 4 vahvat tegelast alustasid jalutuskäiku meie aiast. Esimene teeots oli suusarajal paar kilomeetrit, kus koerad nii mõndagi närvi ajasid:D. Kui meilgi närvid krussis olid, siis pöörasime väiksele vaheteele ja suundusime tagasi kodu poole. Kadaka ristmikku jõudes pöörasime aga Tähetorni hotelli poole, kust keerasime metsa. Kusjuures oli seal isegi üllatavalt hea rada sisse tambitud:D. Jalutasime veel paar kilti ja alustasime enda koduotsingut. Päris koomiline vaatepilt võis autojuhtidel olla, kui 4 last hüppasid kuskilt pärapõrgust koos koertega metsast välja ja hakkasid teed ületama:D. Kuid, lõpp hea - kõik hea.
Kodus panin suuuuuurel tordil(koostisained: sai, maksapasteet, juust, või, hapukoor, koeraküpsised, sink - oh, vaene Kennu!:( ) küünlad põlema, kõik õnneks nägid läbi akna seda, sest väljas põlesid viiest vaid kaks:D. Sofile lauldi ilus "Palju õnne sulle...!" lauluke ja nii hakkasingi torti lahti lõikama. Kahjuks on koerad ääretult leidlikud, kui asi puudutab toitu ja nii lükati mind, niiet tort kukkus lumme:D. Kummuli ikka. Sofi loomulikult jooksis turbol seda hävitama(2 päeva ju söömata(ma pole piinaja, ausõna, kuid ma arvestasin tordi ja küpsistega)). Kiirelt sain tordi tagasi taldrikule, vaid lumine oli teine. Seejärel lõikasin kõrvalises kohas selle lahti. Veerand(ehk papptaldrikutäis) Monale, veerand Sofile, veerand Robile, veerandist veerand Kenzole ja veerandist kolmveerand veerandi ära söönud koertele. Saite aru?:D
Peale seda mõtlesid inimesed nende toas ootavast kuumast kakaost. Esialgne plaan oli, et Mona ja Robi jäävad õue ja šnautserid tulevad tuppa. Kuid kui Robi ja Mona end sisse pressisid(kedagi nkn polnud ju kodus), siis andsin alla. Niisiis püherdasid neli koera meie anti-karvamajas:D. Jõime kakaod, tõstsime Sofit õhku, avasime kingid ning sõime porgandeid. Just kui Mona oli minema läinud ja ma mõtlesin, et helistaks isale, et teada saada, kas meie väike reegliterikkumine on ohus, astus lgp. härra tuppa. Võite ette kujutada mu pikka hobusenägu ja räiget pugemist ning kõigi välja ajamist:D. Väljas koerad veel mängisid, Robi avastas kastraadina lõpuks ka emaste võlu. Niisiis kui ta oli väsinud(ehk lollitas) mõtles ta Kennuga(kes samuti Sofit väga armastab) möliseda. Õnneks miskit hullu polnud. Lõpuks olid kõik ikka sõbrad ning varsti sõitsid külalised ära. Sofi on enda kraami üle väga õnnelik - elu esimene koerašokolaad! Juhhu, jumal, mitu aastat ta on sellist asja nurunud:D. Pedigree maiused, trennimaiused, advance medium toit, väga lahe kollane nutsu-sarnane mänguasi(funfunfun!) ning ülinunnu koerte "ehe" kondike. Nii armas on viimane:). Aitäh kõigile, super kasulikud kingid!
Minu päev aga polnud kaugeltki läbi. Kuigi ime oli ikka küll - ma ei kuulnud ühtegi pahandavat sõna issi suust!! Ta isegi ei küsinud seletust. ta oli veel väga lahke mu vastu:D. Sellegipoolest võtsin terve alumise korruse+ trepi tolmukaga üle, esikusse lasin õhuvärskendajat(märja koera hais:D), tõmbasin viimase mopiga üle, pesin kõik nõud ära, viisin talle kõik grillimiseks vajaliku, panin prügikastile kilekoti peale, tegin spagette ning koristasin koera sahtli ära. Huh, tegus päev:D.


Brigitta tahtis magada, aga mis teed
kui voodit pole:D

Sofi 5-aastane!

5 aastat tagasi oli see mulle nii armas ja kallis koer alles emme külje all piima otsimas ja enda õdede-vendade külgede vastu liibumas. Too päev oli mulle kui iga teine esmaspäev, teadmata, et mu tulevane koer sündis. Kuid nii läks, et saatus ei tahtnud, et me võtaks Kerry blue ega ka mitte foxterjeri, kellel me isegi hinda alla kauplesime. Sofi oli just see õige. Nii ühineski märtsis meie elutee ja tänaseks oleme üksteisest suuresti sõltuvad. Sofi on viinud mind taevasse ja põrgusse, kuid üldiselt elame ikka seal vahepeal:). Ta on teinud mulle suurt rõõmu, kuid just tema pärast muretsedes olen paar halli juuksekarva leidnud. Ta on kõige ilusam, targem, kallim, armsam, minulikum koer terves maailmas ja ma ei tea, mis ma temata teeks. Loodan, et meile antakse veel vähemalt 10 aastat rõõmu koos sigadusi teha, sest muud moodi me lõbutseda ei oska:).

Palju õnne, kullake!

"Konnajalad"

A&S

Tubli koer! NO MIS SEE SIIS OLGU?!

Jaa, jõuan seda armsat nägu nunnutada, aga koju tulles leian peale seda, et nunnu nägu on endale 50 küpsist 6 tunni jooksul sisse ajanud. Jummel, kui paks koer oli;D. Tänu sellele vedasin ta kohe sügavale metsa, kust väljasaamiseks pidime läbi paksu lume sumpama. Pärast jooksutasin teda palliga ka. Hea trenn endalegi:D.

Tihedad pöörded

Täna tegin Sofule trenni tihedatele pööretele ja tagant tõkke võtmisele. Üliaktiivselt hüppas ja jooksis ülikiiresti. Kusjuures 30 cm hüpates oli pööre üliilus, kohe maandudes tuli tagasi, kuid siis nägingi seda, et 50 cm peal ta lihtsalt hüppab sellise hooga, et ta maandub kaugel ja läheb aega enda ümber pööramiseks:D. Tagant hüpata ta ka juba enam-vähem oskab, kuid arengut on.

Kas mõni A1 võistlus ka kunagi tuleb?

Ei tea kas olen seda blogis kunagi maininud, kuid Soful on aastaid olnud esikäpaga muret. Nimelt paar aastat tagasi oli asi eriti hull - iga kord kui ta nt asfaltil üle lombi hüppas, hakkas ta väga lonkama esikäppa. Arvasin, et häda üle läinud ja tunda ei anna, kuid eii, tundub, et järjekordselt eksisin. Nimelt öeldakse, et koer ei ole väga kiire, kui tal valus. Šnautseritel kahjuks või õnneks on väga suur valulävi ja nad end üldiselt väga vigastustest häirida ei lase. Seepärast Sofi kunagi otseselt ei kaeba, kuid ma ju ometi tean, kui mu beebikesega miskit lahti... No ja täna trennis vaatasin, et esikäpas on ülikerge longe sees. Just siis, kui asjad hakkavad minema! Ohjah. Täna igatahes tegime A3(+1 A0) koertega trenni ja Sof tegi täitsa... vaadatavalt.
Koju jõudes trimmisin tal ebaühtlase karva ära ja wuhhu! 5 aastaga olen asja täitsa käppa saanud, pole miskit rasket:). Lõikasin küüned väga lühikeseks ja nüüd teen iga päev käppadele massaži ning kui hortesesse lähen kraasi ostma, siis küsin, kas nad käpakaitsmeid müüvad. Loodame, et see aitab kaasa lonke väljaravimisele(ja üldse ennetamisele).

Dorise pilt:)

Fösti kiusab Sofit:D

A&S

Sööme sõnu, nom-nom

Treener arvas, et open klass meile ikka veel sutsu raske, niiet A0 me jälle müttasime! Mis seal ikka rääkida, kui copy-pasten kodulehe teksti:D. Jah, ma laisk olema...

Koeri oli kokku mini-maxi peale 6. Rajad polnud eriti rasked. Sellegipoolest rapsisin esimesel rajal ja Sofi kiirus sai selle all kannatada. Lendas üks pulk ja peaaegu tõmbasin Sofu ka tõkkest mööda., kuid jõudsin ära parandada vea. Teisel rajal läks asi väga sujuvalt ning Sofi sai joosta juba :).

1.rada: pikkus 97,3m, kiirus 2,8m/s, ideaalaeg 34,75s.

Sofi: rajavead 5, ajavead 0, kiirus 2,92 m/s, -1,47s.

2.rada: pikkus 100,7 m, kiirus 2,5m/s, ideaalaeg 40,28s.

Sofi: rajavead 0, ajavead 0, kiirus 3,27m/s, -9,52s.

Koond: 2.koht 6st, mini-max.

PS! Palju õnne Mona, juubli puhul!:)

Seoses selle PSiga käisime ka Monukese juures sünnipäeval. Hää päev oli:).

Vaheaeg

Vahepeal oleme nii mõndagi teinud. Alustades uue aasta esimese jalutuskäiguga, kus üritasin Sofu paugukartust ravida. Tundub, et natukene aitas, kuid mitte piisavalt. Kenzoga jalutades käitus Sof alguses väga hästi, aga kui pauku lasti, siis sain jälle natukene trenni teha ja koera taga ajada. Õnneks siiski sain kätte, kuid peale seda oli Sofi meeleolu väga loid ja ta polnud isegi maiusest huvitatud...
Esmaspäeval käisime agility trennis, kus Sof oli ka isegi natukene aeglane. Õppisime sundvalssi ja miskit, millel on raske nimi:D. Täitsa hästi tuli välja. Lisaks võtsime ka järske nurki ja kõrgeid tõkkeid. Sofu tegi ilusti ka 12 pulgast slaalomit:).
5-6 jaanuar sõitsime koertekaga Lahemaale. Koerad Sofi(šnautser), Neti(tiibeti mastif), Fösti(austraalia karjakoer), Maffi(krants9, Mandy(brabandi grifoon), Brutus(berni alpi karjakoer) said kõvasti joosta erinevates kohtades. Alguses olin küll mures Sofi ja Fösti käitumisega, kuna nad ju koguaeg tüli norinud üksteisega, kuid polnud hullu miskit. Mängisid väga rõõmsalt. Kuni Soful üle viskas ja ta urises:D. Aga kordagi sellist väga hullu kaklust polnud. Lahemaal ootas meid majakene, kus end sisse sättisime. Käisime allikat vaatamas ja meremuuseumi juures tõmbasid koerad natukene kelku. Öö oli üllatavalt rahulik - Sof ei käinudki toas ringi, vaid lamas ilusti mu kõrval kuni 9ni hommikul, kus ta välja tahtis. 6dal jalutasime veel veidikene ja jõudsime enne 15 natukene koju. Väga tore sõit oli:).
Pilte: