Pühapäev, 30. oktoober 2011

Halloween

Have a creepy Halloween! by AstridSofi
Have a creepy Halloween!, a photo by AstridSofi on Flickr.

Sellega seoses sai mõned pildid tehtud väga hämaras (ok, pimedas). Sofi oli superduper modell, väga rahul temaga selles valdkonnas! Seega,
et homme oleks üks jube Halloween! Muhaha (6)

Ametlikult vihane

KÕIK. Mulle ausõna aitab. Kaua ma end ikka lollitan, eks? Enam ei saa tuua ettekäändeid, et Sofil oli halb päev või mida iganes, nüüd vist jätangi ta poolpensionile. Isegi enda hallis enam ei joosta! No täiesti haige... Nagu jookseks peaga vastu seina :(. Kodus küsitakse küll, et miks siis piinan nii ennast, kui koera, siis vastus on lihtne - sest armastan (tõesti armastan!) agilityt ja ma niiiiiii tahaks, et Sof armastaks ka... Aga ei armasta. Kui loomale esinemine ei meeldi, siis jäävadki vaid trennid ja unistused, milleni kunagi ei küündi. Ei meeldi ka jalutada ega joosta ega KKs võistelda ega näitused. Mis siis meeldib, eks? Meeldivad trikid ja trennid ja rannas jooksmine + koertega müramine ja kodus mängimine ning nunnutamine. Seega jah, energilist koera nutan taga kuni saan enda elamise. Tõesti ei jaksa enam :(((.
Sofi siis 2xDSQ ehk katkestamised.
Mona kokku 10 kp'd (5+5) ja esimene koht (5st).


Ja muide, kiire koeraga on 100x kergem joosta. Ausõna, hinnake seda! Läheb rada sassi ja tuleb DSQ, siis tuleb - kui koer on rõõmus, siis tuleks ise ka rõõmus olla.

Laupäev, 29. oktoober 2011

Wish us luck

Homme siis Sofi läheb tiitlit kaitsma A-koera AG meistrisse!

Mona läheb mudilasse, võistluse pärast jooksma, tiitlile kandideerida ei saa.

Ja siis olen mina... See väga valusate jalgadega (elagu kolmapäev, aga ei - hobuse selga iga kell uuesti!), kellel on absoluutne motivatsioonikriis kõige suhtes, mis ei sisalda videote monteerimist/filmide vaatamist ja eluks tähtsaid tegemisi... Täitsa kurb kohe, kaamera on täielikult unaruses, KKst Sofiga ma ei räägigi ja kui üldse aus olla, siis Sofi ka unarusse jäänud. Ta õnneks ei protesti, kasutab ka aega iseenda kogumise jaoks. Mnjah, häbi kohe...

Teisipäev, 25. oktoober 2011

Uskumatu...

Täna bussis sõites oli vahva avastada Eesti koerakultuuri tõelist taset. Jup, pimeda juhtkoer arvas, et täiesti ei kuskilt võib minna koerale kallale. Koeraks siis mu hästi käituv Sofi, kes oli koerast võimalikult kaugel, seisis mu kõrval ja liputas koerale saba. Tulemus? Mitte midagi - labra karistada ei saanud. Jamh...
Igatahes käis Sof täna Robiga müramas. Kuidagi vähem jooksu ja rohkem hambamängu oli, aga seda vist sellepärast, et koerad pidid kuskil 3 korda kinni olema hobuste pärast. Sof suutis jälle valida mänguks pingi või puu lähedased kohad, et ikka võimalikult palju "lennata" üle asjade :D. Loom oli õnnelik!

Eile trennis sai naerda ;D. Kanakotlet tegi imesid ja võistlustel lonkivast koerast sai 2 päevaga kiire koer, kellega pidi isegi täitsa kiiresti jooksma. Mingi hetk, kui Sofi ja Dassu mõlemad lahti olid ja me olime millegi õppimisega hõivatud, siis läks mänguks. Sofi pani enda rõõmukiirendused sisse ja naljakas oli see sellepärast, et arvasin valesti - Sofi vist isegi naudib agilityt! Nii ta siis jooksis rõõmuringe, samal ajal üle A joostes, tunnelisse sisse kihutades ja tõkkeid võttes - tegi justkui enda rada. Ma küll üritasin koera kinni võtta iga hinna eest, aga no naer võtab suurt energiavaru :D:D.
Sof oli eile tubli, nagu mainitud. Rõngast ei hiilinud kõrvale, poomi kontakte võttis ja tunnelid olid kiired. Slaalom hakkab ka tulema - oli õigeid sisenimisi palju! Samas viimastel pulkadel pean käega suunama, sest üks enne lõppu tahab välja tulla. Sofi A on ka väga kena ja kiik korralik. Ühtegi tõket ei lennanud vist. Iseenda juhtimine vajab kõvasti arengut...

Laupäev, 22. oktoober 2011

AG eksam - omanik + händler

Täna hommikul pidi vara ärkama - ometi oli vaja olla A0ks juba kohal. Jõudsime vara, aega oli koeri jalutada ja soojendust teha ja ka päris kannatamatult oodata.
A0'is sai siis esimest korda käppa proovida Mona, kes pole ma ei mäletagi kui kaua kotti teinud ja loomulikult olid mõlemal A0 rajal kotid :D. Algus ei olnud eriti hea. Kui A0 minid hakkasid jooksma, üritasin Monat soojendada (ta oli väga hea tujus) sees, kui kõrval puuris hakkas üks koer tema peale kõvasti haukuma ja mölisema ning Mona ei tahtnud enam sinna lähedale minna ja üleüldse muutus veidi helitundlikuks. Närvide maharahustamiseks läksime õue tiirutama ja veidi tõkkeid proovima ja Mona kogus end jälle kokku :). Oli küll lubatud jooksude filmile võtmine, aga ilmselgelt on meeldiv omada üht väga jura kaamerat, mida ma terve öö laadisin, aga ei aidanud see midagi - aku tühi. Säh sulle nalja. Nii läks käiku telefon, kuid kahjuks sai vaid A0 esimene rada peale võetud ja mul pole aimugi, millal selle video välja saan telefonist. Igatahes olime varsti rajale kutsutud. Esimene rada oli väga kerge ja nii leidis ka kohtunik. Veidike jamasin alguses Mona istuma panekuga, aga lõpuks saime korda ja oligi start! Mona on niiiii ägedalt kiire ja te ei kujuta ette, kuidas ta seda kaifis (hehe, mina kaa!). Nati liiga suur kaar tuli hüppest kotti keeramisel ja Mona sõimas mind ka joostes sellepärast korra, aga polnud hullu ja väga ta ei aeglustanud. Ja siis tuligi kott - põh, oli ka vaja muretseda, eksju - Mona lendas sealt läbi ja jooksime raja puhtalt lõpuni! Lõpus oli tšikk ülirõõmus ja üleüldse said täna kõik kohalviibijad näha, kuidas Mona pidevalt mulle lõuga hüppas ja tundis end väga erksalt ja rõõmsalt :D.
Teisel rajal oli üks lõks - hüppelt pidi järgmisele tõkkele keerama, aga koer nägi rohkem tunnelit kui tõket. Mona jätsin seekord istuma kauemaks ja jalutasin väheke edasi. Alustas veel kiiremini, kui eelmist rada ja oi, mis kiirendusega jooksis kotti. Lõksus polnud mingit probleemi, Mona sai väga hästi aru, mida temalt soovin ja nii jõudsime jälle finišisse puhta rajaga!! Hiljem vahtisin ikka päris kaua tulemusi seinalt - "otot, mis need 5,06 ja 5,66 on? Tõesti kiirus või? Tõesti nii kiiresti või?! Appi, kui vahva! :D" Umber nii mõtlesin peas :D. Ja tõesti-tõesti, Mona jäi alla vaid kelpiele, kes näitas kiirust 6 m/s! Komplimente sai hiljem loom väga palju, pai ka ja lausa küsiti, mis kennelist pärit. Kohtunik lausus, et rõõmus meid näha võistlemas ja mulle endale meeldis ka korraks sellest "sörgi-minast" välja saada ja ikka kohe tõsiselt joosta!

Sofi oli ääretult kuri. No, kohe, nii, et kui talle silma vaadata, siis põrnitses vastu. Mis asja, ta siis vahetati nagu Mona vastu või?! Ilmselgelt oli tal sellest päris kõrini, et Monaga suhtlesin koguaeg ja talle maiust andsin ja temaga ära käisin. Lõpuks siiski võtsin enda pisimuki ja viisin jalutama. Teadsin, et tal oli häda, aga polnud aega kaugele muruplatsile minna ja mujale Sof ei tee, seega kahjuks oli tal ka ebamugav :S. Soojendusel juba oli aru saada, et täna pole see päev... Siiski - siiski, olen rahul! Eelkõige, sest Sof ei lennanudki poomi kontaktist üle, ei ajanud ühtegi pulka maha (ka hüpperajal mitte), hüppas slaalomis ja lõpupoole paar seki ka jooksis ! :D How proud. 5kad saime mõlemalt, sest tunnelid olid kaardus ja ma ei saanud sinna päris sisse joosta ja Sof jäi seisma siis. Aa, esimesel sai ta vist hoopis slaalomist vea, viimane pulk jäi vahele vm. Aga enne slaalomit põrnitses ka kohtunikku. Päris tõsine mõte on jätta Sofi "poolpensionile" ehk vähe võistlemist ja enamik enda klubi omadel käia, eriti karikasarjal, see on 'a must'! Kuna oli täna näha, et loom ei nautinud. Selle asemel rääkis mulle ema, kuidas Mona kuulis mu häält, kui Sofiga jooksin ja otsustas haugatada ning oli segaduses, miks tal ei lasta käske täita :D. Tunnel-tunnel ikkagi :D.

Igatahes, ääretult positiivne kogemus ja kui saan täpsed arvud Sofi kp'dest, siis uuendan 'agility't, aga jah, võistlusraamat on niiii kaugel ju (50 m piina :D).

Teisipäev, 18. oktoober 2011

AG 17.10

Läks nii, nagu lootsin ja samas ikka mitte päris. Lootsin, et Sofi ei jookse enda maximum kiirusega ja seda ta ka tegi. Alati, kui ta annab trennis 100%, siis võistlused lähevad aia taha, seega mingi võimalus hea ja aktiivse tuju jaoks on olemas. Üks suur mureallikas on poomikontakt, võin ma susistada, karjuda, maiust visata palju tahan, Sofi ikka tahab lennata ja veel kõrgelt. Plank on tal ilus, aga ilmselgelt ei seosta ta seda poomiga. Eks näis, mis laupäeval saab.
Kiik oli ilus, slaalomiga ikka väikesed probleemid, eks see üks uss ole :D.
Tunnelid olid ilusad ja kiired! Pöörded ka. Rõngast ei viilitudki seekord kõrvale! Üldiselt päris kena trenn, sooviks ikka natukene seda kiirust ja vastupidavust, aga eks see ole ka tingitud sellest, et aega vähe koeraga tegeleda...

Ning tundub, et kakao on süsteemist väljas :).

Esmaspäev, 17. oktoober 2011

Täielik šokk

Sofi suutis laupäeval laualt kakaopaki varastada ja sealt kuskil 40 g ära süüa. Teadagi on kakao koertele väga mürgine. Kuskilt loomaarsti saatest oli meelde jäänud, et šokolaadi süües peaks koer olema hiljem apaatne ja halb olla vm, aga Sofi jooksis koguaeg ringi ja oli väga rõõmus. Seega rohkem enda pead selle üle ei murdnud. Järgmine päev läks teema kuidagi jälle sümptomite peale ja ema rääkis just vastupidist juttu, et kakao ajab väga aktiivseks, mida Sofi ka oli - üliaktiivne, koguaeg liikus ja harva magas. Sai internetist üle loetud ja kinnitust - koeral olid šokolaadimürgituse sümptomid. Oh, seda jubedust, täiesti traumeeriv on lugeda insidentide kohta, kus ikka rõhuti, et sellega võib 50% juhtudest, kui kohe maoloputust ei tehta või tilgutite alla ei viida, kaasa tulla atakid ja isegi surm. No nii kohutav tunne oli, täiesti jube. Eriti vahva, et koertekojas, kus nii mõnigi loomaarst pidevalt erinevaid nõuandeid annab, pole siiani saanud mingit vastust, kaua mürgitus kestab, säh sulle abivalmidust inimeste poolt. Kliinikusse laupäeva õhtul ka ei saa helistada ja kuna Sofi tundus ok ja maoloputust nkn enam teha ei saanud, istusime vaid kodus.

Joogijanu on kahanenud, Sof on rahulik, isu hea ja tundub, et siiski midagi hullu ei ole (ptui-ptui-ptui). Sofi tõesti on üks Smiles Of Fortune, juba mitmendat korda on väga jubedad insidendid lõppenud hästi (ptui-ptui-ptui).

Õõõh, tegelikult viskan lõppu siis tubli Sofi video ja suundume trenni.

Reede, 14. oktoober 2011

Justkui teine koer

Pole üliammu kirjutanud. Täpselt nii palju, et vahepeal oleme teinud 2 KK/AG trenni (treeneri käe all) ja Sofi on paljaks aetud.
Alustan siis viimasest. See tähendas nagu alati, et Sofi muutub ja mitte vaid väliselt, vaid just sisemiselt. Nüüd on ta täiesti 101% super iseloomuga musimuki, pole paremat minu jaoks kuskil! Nii aktiivne, samas kuulekas ja vahva habemik, kes vaid nunnutamist ja tegelemist tahaks (ja oi, kui fun on mängida ja joosta nagu loll ringi!). No nii mõnus on, et kohe väga naudime mõlemad karvutut aega. Pluss see tähendab täiesti 0 karvaajamist kuskil 2 kuuks jälle :). Loodan, et rõõmus tuju on kaua üleval :P. (Täna tegime jooksvaid kontakte ja esimest korda tundus, et Sof mõikab ja päris kiire oli (küll aeglustus lõpus, aga ei soovigi super jooksukontakti)).

AG'd on siis kaks olnud. Eelmine nädal oli Sof suur rõõmurull ja kiire ja väga tubli koer. Tal tundus kohe eriti lõbus olevat:D. Kõik takistused olid vist okeid.
See nädal tegime treenerita, seega sain panna Sofile 60 cm tõkkeid, mida kartsin, et ta hakkab palju maha ajama. lendas vaid 2 korda trenni jooksul! Ja kuna olid huvitavad rajad (nt A alt läks tunnel - Sofi siis läks üle A ja saatsin kohe tunnelisse), avastasin, et Sof on ikka väga kogenud ja kergesti juhitav ning täielik rõõm joosta temaga, kui ta tahab :). Sellega seoses on ka vahva uudis - 22.oktoober läheme agility eksamile! Hüpperada & agilityrada A1's + ise jooksen veel ühe mukiga, muahahahaa. Küll A0's, aga ülipõnev ja ei jõua ära oodata!

KK. WOW! Eelmine kord oli täiesti S-U-P-E-R!! Kui üleelmine kord ajas Sofi kõik seisa-istu-lama sassi, mõtlesin seda mitte puutuda, sest tean ise ka kooliga seoses, et vahel on lihtsalt rohkem kahju asja, millest aru ei saa, tuupida, kui lihtsalt pausi pidada. Tuli välja, et see oli tark otsus, sest lisaks ilusale kõrvalkõnnile, eseme hoidmisele, kohale minemisele, tegi Sofi ka kõik liikumiselt käsklused 100% korrektselt ja super ilus oli! Kõik oli tõesti väga kena.

Ja eks me siis naudi pallimänge ja jalutuskäike ja kitsede vahtimist :P