Tahaks juba üksi elada koeraga...

Ilmselgelt on mu perele väravate sulgemine liiga suur füüsiline trenn. Veel suurem trenn on muidugi tal silma peal hoidmine ja veel suurem koormus on ta tegevuse kontrollimine vähemalt 5 minutiliste vahedega. Niiet kui ma alla Sofule trikke õpetama läksin ja ema väljas nägin, siis läksin koera tuppa tooma. Ülla-ülla keda aias polnud. Niisiis panin riidesse, olin natukene ebaviisakas enda sõnakasutusega emaga rääkides ja läksin Sofut otsima sink käes. Kuulsin korra haugatust, aga võib-olla kõrvad petsid. Vasakule ta minna ei saanud(lume eelis), kuna seal polnud käpajälgi. Niiet suun metsa ja paremale. Kui tagasi ringiga majja jõudsin, siis Sofi hakkas haukuma metsas. Oskas ka ronida kõige suurema lume sisse. Kutsusin ja sealt tuligi kiiresti üks väga lumine ja kaka haisuga muki:). Aga ta on ikka väga tubli, et nii ruttu tuleb. Arvatavasti ta oli enne liiga hõivatud kõhu täitmisega. Trikist miskit välja ei tulnud, nagu arvata, vaid tuli hoopis pesu välja. Loodan, et ta kuulekus jätkub ja nuuskima lähebki vaid metsa. Ohjah, oleks inimeste treenimine sama kerge, kui koerte.