Eile käisime isa sõbra sünnipäeval Peisi järve ääres. Sofuke tuli kaasa. Reis oli kõige mugavam koeral - varjulises pagasnikus, kus palju ruumi liikuda, suur madrats ja lisaks kõigele oli üks tool alla lastud, et ta meie toimetusi näeks ja ooperit ei hakkaks korraldama. Ise tundus luksuse kohta preili küll nutune olevat. Vahepeal nägin aknast lisaks Eesti ilusale loodusele ka mingit suurt linnuparve. Ei teagi, mis kutid need olid.Kohale jõudes oli Sofi väga rõõmus, et välja sai. Läksime aeda, tervitasime, õnnitlesime. Mozart ehk sünnipäevalise SLK pandi igaksjuhuks pika pesunööri otsa. Alguses tundus kõik OK, nagu poleks Moss Sofit näinudki, aga kui kokku otsustasime lasta(ofc rihmas), läks ütlemiseks.
Muidu Moss olevat emaste koertega leplik, aga kunagi pole emastega enda territooriumil olnud. Ja no olgem ausad, Sofi ei näe just eriti emane enda habemega välja kaa. Läksime natukeseks jalutama ja Sof sai lahti ka veidike olla. Pani paar kiiremat ringigi. Tema õnnetuseks tuli varsti kuri perenaine kaameraga piinama, et ikka fotojäädvustus ka teha.
Hiljem tagasi minnes oligi nii, et Moss aia ühes otsas pesunööriga ja Sofi teises otsas rihmaga kinni. Sof muidugi joodetud, üle kastetud. Vahepeal käisin temaga aias ringi ka, seni kuni Moss jälle kahtlaselt vaatama hakkas. Läksin siis Mossi kätega vaatama:). Mõnus suur isane, pallisõltlane. Hästi lahe iseloom, lutsutas palli, siis viskas selle maha ja jäi mind põrnitsema. Kui üritada seda ära võtta, jõuab hoopis ise ette ja hakkab palliga kekutama:D. Nii siis tirisin seda palli, kui kätte sain, siis loopisin, Moss kimas järgi ja tõi tagasi.
Vahepeal vaatasin mis M ka oskab:). Istus, lamas ja niiii mõnus kõrvalkõnd tüübil. Koguaeg kontakt, ülikiired pöörded, ilma käskluseta kiired tempomuutused. Pärast Tiia, Mossi perenaine, rääkis, et varem käisid väga palju KK-s ja varrukas, kuni üks varrukamees ei miski pärast hakkas nende peale ropendama. Ehk nüüd saan aru, miks kõik Aivot soovitavad. Nii jäi asi katki, aga Mossu on ikka väga kuulekas. Näitustelt ilus kuts palju karikaid ka koju toonud, kuid peale seda, kui Mozart viimasena võidetud karika kamina pealt maha võttis ja näitas enda arvamust selle sanga hävitamisega näituste suhtes, jäid ka need ära. Sof niutsus vahepeal protestina, et mängisin teise koeraga. Päris naljakas, ise mängida minuga ei taha, aga teistega ma ka ei tohi:D. Siis läksin enda kullakest päästma. Jumal, ta pidi rõõmust hulluks minema:D. Veel hiljem, kui jälle Mossiga palli mängisin, hakkasid ka teised mängima palli. Küll veidike teisel kujul. Peale seda oligi kojusõit, koos üliväsinud koeraga, kes kordagi autos ei nihelenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar