Täna polnud meie treenerit kohal ja oli üks teine tore naine:). Tegime radu, mis olid üles pandud Gibsoni koolituseks ja see "uus treener" arvas, et need vist isegi MM rajad:D. Igatahes, palju vusserdamist, keeramist, valssimist ja ohjah - ajutrenni. Sofi oli vaatamata üliigavale maiusele e. siis motivatsioonile(viiner) äärmiselt valmis rajale minema! Iga korraga lähevad ta silmad halli nähes aina särasemaks...:) Nii, kiirust oli Sofil eelmise korraga võrreldes ikka palju rohkem. Kuni jõudsime selle kohutava-jubeda-igavesti-hirmu-musta tunnelini, seal sees traavis ja seega avastas, et "Hey, võin ju kõiki tunneleid aeglaselt teha." Old habits die hard... Trenni lõpuks polnud ta üllataval kombel sugugi väsinud, vaatamata paljudele ja keerulistele radadele, mis tegime. Seega võtsin enda suure viinerivaru kätte ja ajasin ta ringide ja hüpetega üles:D. Siis panin plagama õuduste tunneli poole, ergutades koera ja noh, päris ei läinud nii nagu tahtsin, aga välja tulles oli kiirus nii suur, et 3m tunneliaugust eemal ta pidama ei saanud ja lendas oma ninaga otse mu kätel lebavasse vinkuhunnikusse:D. Vähemalt ma ei pidanud muretsema, et kiitsmisega hiljaks jäin.
Aga trenni lõpuks olen alati rahul - koer oli tubli. Kuigi see trenn pidi ta mulle tõsise šoki äärepealt valmistama. Jooksime rada, A oli viimane tõke ja kuidagi ta läks niimoodi A-le, et jäi vaid sentimeeter alla kukkumisest puudu. Suurelt A-lt, suure kiirusega, fuhhhhh. Ta oli nii ääres, et tõesti võttis muretsema. Ja nii peaaegu kaks korda järjest! Seega tegin trenni lõpus enne tunneli harjutust A-d, et vaadata mis juhtub. Õnneks jooksis ikka keskelt:)(ptui-ptui-ptui).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar