November

26.nov:

27.nov:

28.nov:

Pisikenunnupunnu:):



Külaline

Kui peaksid tulema mustad jõulud, siis see oleks küll suuur mõnitus:D.

Tahaks juba üksi elada koeraga...

Ilmselgelt on mu perele väravate sulgemine liiga suur füüsiline trenn. Veel suurem trenn on muidugi tal silma peal hoidmine ja veel suurem koormus on ta tegevuse kontrollimine vähemalt 5 minutiliste vahedega. Niiet kui ma alla Sofule trikke õpetama läksin ja ema väljas nägin, siis läksin koera tuppa tooma. Ülla-ülla keda aias polnud. Niisiis panin riidesse, olin natukene ebaviisakas enda sõnakasutusega emaga rääkides ja läksin Sofut otsima sink käes. Kuulsin korra haugatust, aga võib-olla kõrvad petsid. Vasakule ta minna ei saanud(lume eelis), kuna seal polnud käpajälgi. Niiet suun metsa ja paremale. Kui tagasi ringiga majja jõudsin, siis Sofi hakkas haukuma metsas. Oskas ka ronida kõige suurema lume sisse. Kutsusin ja sealt tuligi kiiresti üks väga lumine ja kaka haisuga muki:). Aga ta on ikka väga tubli, et nii ruttu tuleb. Arvatavasti ta oli enne liiga hõivatud kõhu täitmisega. Trikist miskit välja ei tulnud, nagu arvata, vaid tuli hoopis pesu välja. Loodan, et ta kuulekus jätkub ja nuuskima lähebki vaid metsa. Ohjah, oleks inimeste treenimine sama kerge, kui koerte.

Lumeravi

Lumi on ikka väga meeldiv asi:D. Ja mitte vaid mulle, ka koerale. Iga aastane lumelummus on Sofile peale tulnud, rihma otsas tuleb käituda nagu 5 kuune kutsikas, kellel on igalepoole vaja tirida ning kes ei suuda kõndida vaid peab ilmtingimata jooksma. Täna ma pigem jooksingi, kui jalutasin Sofiga koertekasse ja tagasi. Aga meile meeldib:).

Oleks iga "tööpäev" selline

Täna sai siis kooli üle lasta:D. Esimest korda kahe veerandi jooksul puudusin. Alguses Sofi ei saanud väga aru, mis toimus. Kõik olid hommikul ära läinud ja siis ronib veel mingi Astrid alla:D. Eks ta arvas, et ma temaga miskit ei tee ja ei viitsinud end väga liigutada. Kuid kui talle rihma kaela panin oli küll imestus käes. Sõitsime Nõmmele, läksime rongiga Balti jaama ja saime kokku Dorise, Mona ja Kristiniga:). Edasi jalutasime Salme kultuurikeskusesse, kus töötajad enda "awwww"idega meid tervitasid:D. Seejärel sättisime end sisse "Pesa nr 1"te. Nimelt lapsed käisid erinevates pesades ohutusega tutvumas, meie pesa teemaks olid loomulikult koerad. Varsti jõudsid ka Anette ja Diego, Sannu ja Flint, Dorise koer Hugo, Lada ja Keku ning Firsty, Amanda ja Mandy. Alguses proovisin Sofi tuju võõras suletud ruumis ja vaatasin, kas ta mängib minuga nööri otsas palliga(suhtkoht ta lemmikmänguasi). Väga kergesti motiveeritav oli:). Edasi tegin natukene kõrvalkõndi, aga jah, see läks väga kaugeks ja kontaktituks lõpus. Mitte midagi ilusast võrreldes sellega, mis ta kodus teeb. Pakun, et ma ei julge ikka SKd proovida, mine tea mis külaklätš maha peetaks:D. Kui olime plakatid valmis seadnud ja endale mugavad istmekohad leidnud, hakkas lapsi aina tulema gruppide kaupa. Sofi väsis suhteliselt ruttu paidest(kuid kannatas ilusasti lõpuni), võõrastega jalutamisest. Vahepeal turgutas end Firstyga kaklemise, Monaga mängimisega. Kuskil poole peal hakkasime Kristiniga võidu lugema ka paide arvu, kumb koer läheb paremini peale:D. Kristin suutis Monaga asja kinni panna, kuna ta hõikas kõiki lapsi pai tegema ja ajas tihti päris nonsense juttu suust välja:D. Vähemalt saime ühte last ka õpetada - "Jumal lõi koera, nagu inimese", selline oli vastus küsimusele, kust koerad alguse said. Pärast väsitavat 5-6 h tööpäeva Sofile jalutasime baltasse ja läksime trolli, bussiga koju. Hämmastav, kuidas lapsed on palju viisakamad, kui vanurid. Peale sellist harivat tundi hakkasin teiste käitumisi analüüsima - keegi ei katnud suud haigutated, köhides, üks nügis mind kõrvale istuma, kuigi aste taga oli vaba istekoht, kes tõmbles Sofi pea juures. Oeh, koerad on ikka viisakad:D.

Jalutamas

Täna käisime pikemal(3h) jalutuskäigul. Alustasime Sakust ja lõpetasime samas kohas, tehes arvutuste järgi vähemalt 15 km tiiru:). Sofile pakkusid seltskonda dobermannid Mia ja Campary, pinšer Tequila ning malamuut Jacky. Alguses olin küll natukene mures, kuna lähedal paugutati ja teadagi pole Sof just kõige kindlam sellistele helidele. Kui lahti lasin, siis alguses hoidis küll saba ja kõrvu imelikult, kuid nähes, et ülejäänud neli koera on väga enesekindlad, rahunes ta kohe maha:). Loodan, et see oli hea trenn. Polnudki kaua, kui ta juba sõbrunes kõigiga ja hakkas ringi jooksma, mitte enda tagasihoidlikku traavi tegema. Paar korda protesteeris muda vastu ka, jäi päris kaugele taha enda seisu-streigiga:D. Kuid mis teha, kui võõras kohas üksinda maha jäetakse. Lõpuks oli väga tore ja koer on nüüd väsinud:).

Hakkab tulema...

Täna oli siis Mudilase teine etapp. Läksime ja üritasime endast parima anda, mida ka tegime!:) Pikalt rääkida ei viitsi, kuid mainin ära, et esimest rada alustades oli Sofi tõesti VÄGA kiire. Polnud valmiski selliseks jooksuks:D. Teisel rajal kiirus püsis ja mu issi kalkulatsioonide järgi jooksis Sof ümmarguselt 21 km/h! Seda hüpates, A peal ronides ja tunnelites jm. Muljetavaldav:).
Kokkuvõte:

1.rada: raja pikkus 62,29 m , kiirus 2,8m/s, ideaalaeg 31,14s.

Sofi: rajavead 0, ajavead 0, kiirus 3,43m/s, -5,70s.

2.rada: raja pikkus 84,2 m, kiirus 2,8m/s, ideaalaeg 30,07s.

Sofi: rajavead 0, ajavead 0, kiirus 3,41m/s, -5,41s.

Koond: 5.koht(12st), A-koerlastest 2sed?(täpselt ei tea:D)

Kuuuiiidd... Siiski, ma ei tea, kas me kohe tõmbame imelikke inimesi?:D Täna trollis oli jälle üks väga kahtlase katusega naine. Huh, ei taha rääkidagi, mis ähvardusi ta inimestele, kes julgesid üksteisege rääkida, tegi O.o .

Ise olen vist haige, kuna iiveldab ja sees keerab + olen päris isutu. Niuh:(.

Sõnakuulelikkus

Kuna 12.12 on tulemas SK mitteametlik võistlus ja sellele on pisike huvi tekkinud, siis otsustasin Sofuga kõik elemendid kuivalt läbi võtta. Kuivalt ehk siis premeerimata. Trenn toimus toas. Alustasin rihma otsas seisuga, et ta vabalt oleks. Edasi tegime kõrvalkõndi rihmaga, hoidsin esmakordselt rihma paremas käes. Sofu kontakt oli üllatavalt hea:). Pöörded olid ka kenad. Edasi rihmata. Samuti esimest korda tegin kõrvalkõndi rippuvate ja liikuvate kätega. Ja jällegi, kontakt oli üllatav!;) Positiivselt ikka. Muu oli ka kena. Edasi tuli liikumiselt lama. Nagu ikka, siis lamas üpris aeglaselt(loe: mitte koheselt), kuid õnneks(ptui-ptui-ptui) oleme üle saanud automaatsest kõrvaletulekust. St ma sain Sofi kõrval seista ja ta ei tõusnud põhiasendisse enne käsku. Kuigi ma teda kordagi ei premeerinud maiusega, oli ta endiselt mu imestuseks entusiasmi täis! Niisiis tuli liikumiselt seisa. Seisa käsklusega ta hoopis istus, kuid kui asendasin käsu "koht" 'ga, siis asi muutus. Seis on tal alati kohene ja kena. Seejärel istuma jäämine ja siia tulek. Jäi kenasti püsima, tuli juurde kähku, kuid asendi võttis hoopis mu paremale küljele viltu:D. Ei hakanud parandama ja võtsin kõrvale, mis oli sirge ja ilus. Siis tuli aeg, millal Sofi pidi hüppama üle enda rihma, mis oli tast 2 m eespool ja toolide peale seatud. Teist korda elus proovisin nii tõket teha. Ja ilma käemärkideta!, erineva suulise käsuga, ta hüppas ja jäi koheselt seisma, nagu oleks seda terve elu teinud!! Lamas 2 minutit, nii, et olin peidus kenasti, kõrvale tuli alles käsuga. Kui ta vaid teeks nii ka võõras kohas, siis lendaksime kohe alg-klassi kohale:D. Aga jah, võõraid kohti pelgab. Tahaks miskipäev proovida ja vaadata. Just siseruumis. Muidu, kui liitsin ja korrutasin Sofi keskmisest halvema sooritusega punktid, siis sain 159p, seega II järk. Aga kunagi ei tea, kas tuleb positiivne või negatiivne üllatus koeralt:D.

Koertekas

Eile käisime koertekas. Oli tore - Sof sai suhelda teiste koertega ja me tegime plakateid esmasp-teisipäevaks. Esmaspäev jääb meil agility vahele, kuna läheme Salme kultuurikeskusesse(jess, kooli ajal!:D). Sellest kuulete õigel ajal täpsemalt;). Panin Sofu laupäevasele mudilasele ka kirja, eks näis kuidas läheb. Muidu kurb uudis on ka - meie naabrid kolisid sisse. Ise elame B majas, aga nad siis hõivasid A:(. Kurb, mõtlesin, et saab kauem oma aeda nautida, kuid nüüd Sof peab end sõbrustama kassiga...

A3?

Praegu siin vaatasin teiste blogisid Tumanova koolitusest ja guess what? Meil oli sama rada trennis:D. See oli teine rada:

Alustasime 3, siis oli 4, tunnel(14,19 tõke puudus), kuhu Sofi mu imestuseks läks mu viletsa juhtimise peale. Hakkasingi siis tagasi jooksma, kuid ma ei jõudnud poomi lõppugi, kui koer vaatas "kuhu nüüd?" pilguga otsa:D.
Üks rada hakkas 1 tõkkega, edasi poomile, siis sealt otse. Enne poomi õnnestus mul Sofu kiirust ja nägu ka näha(ega tegelikult lühinägelikkusega väga ringi ei vahi). Soful oli selline lahe irve näol ja esikäpad kaarega üles tõstetud, nagu sõeluks maad vm:). Tundsin sama liigutuse koertelt äta European Open aeglustatud videotest.

Täna tegin Sofuga trenni. Väga kena kõrvalkõnd oli ja viiner(mis on väga tavaline maius) pani koera täitsa põlema. Sof vist vihkab väga enda uut toitu:D.

Mida rohkem tunnen inimesi, seda rohkem armastan koeri

Reaalselt, täna on mind liiga paljud inimesed närvi ajanud, niigi olen ebastabiilne üleõppinud laps:D. Juhtubki nii, et hakkan vastu haukuma. Isik nr. 1 oli lgp. trollijuht. Olime Sofuga nagu ikka 20 peal ja siis sõitsime 5 mööda, mingi jama oli, auto oli ta juures, sarved tulid vist maha. Meile oli see muidugi hea, sest saime samale trollile vara:). Sõit kulges nagu ikka hästi, kuni Lille peatuseni, kus juht ütleb mikrofoni: "Lõpp-peatus, troll sõidab tagasi mustamäele", kõik olid trollis "midaa?!". Niisiis suur hulk inimesi aeti maha, läksime peatusse ja enamus ronisid nr 7 peale, et Balti jaama saada. Kuna inimesi oli nii palju, siis väga kitsas oli. Teine isik oli mulle kuklasse enda baktereid köhiv onuke... Mis teha, ma kardan haigusi paaniliselt:D. Edasi läksime trenni, millega lõpetan postituse, et positiivne lõpp oleks:D. Kui sõitsime bussiga koju, siis niigi väsinuna tuleb minuga mölisema TSIVIILISIK(loe: penskar), et miks mu koeral pole suukorvi ja hakkas mind maha tembeldama TERVE TROLLI ees. Kõik vaatasid meid:D. Kohutav. Kuna mul oli tõesti kurguauguni, siis hakkasingi vastu haukuma, et miks ma pean panema sõbralikule koerale suukorvi? Ta ei suutnud kuidagi rahuneda ja mind kuulata, niiet läksin tema teed ja ütlesingi, et ta võib enda kibestust ja viha kellegi teise peal välja elada ja kui soovib, siis tehku trahvi. No tõesti, oleks tegu reisisaatjaga, kontrollijaga, palun, saan aru, aga mingi suvaline kibestunud inimene, siis jah. Ei kommentaari. Muidugi kirsike tordi peal on mu paranoilised vanemad, kes arvavad, et mind koksatakse iga nurga peal maha ja peavad iga esmaspäev 3 korda helistama, kus ma olen, kus ma olen. Loog, et bussis olen, nagu ikka. Päriselt, kui nad järgmine esmaspäev helistavad, siis ma lülitan telefoni välja:D.


KUUIDD. Elus on ikkagi miskit ilusat veel. Nimelt Sofi:). Duh. Muretsesin küll, kas viiner on ikka piisav maius talle, kuid nagu näha, siis mure oli asjatu. Sofi oli väga kiire alguses, nii kiire, et esimest korda minust kiirem. Ma ei jõudnudki poomi juurest joosta järgmise takistusena. Ta oli nii kergesti motiveeritav, nii kiire, nii korrektne(mina muidugi polnud). Ma olen tõesti ta üle uhke, väga. 2 aastat tagasi, kui keegi oleks mulle öelnud, et Sofi kunagi käitub trennis nii, siis ma poleks uskunud kunagi. Mul on tunne, et osa sellest mängib ta eneseuhkus ja soov olla alfa teiste mittesõprade üle(emased, kes talle on üritanud kallale minna on niiülilahedad, siis peab neid koguaeg torkima, sest kaklused on funfunfun!), kuna meil on trennis nüüd ülikiire ACD, kes pole just suur sõber Sofiga, siis ta vist ei taha temast halvem ka olla:). Nimelt teisi koeri ta trennis ei vaata, kuid teda vaatab langetatud peaga, altkulmu ja kohe suure huviga.
Tõkked olid 55 cm peal ja kuna Sofi jooksis kiiresti ja rabistas mõnes kohas, siis trenni peale lendas 4 pulka. Väga hea tulemus tegelikult, sest tihti oli 5 tõket järjest, pöörded jm. Kiiku tegin esmakordselt padjata, ta oli selle suhtes väga kõikuv ja ettevaatlik, pauk ajas ta närvi. Suutsin ta maha rahustada ja lõppu tegin kaks korda padjaga, et halb mälestus ei jääks. Slaalomis jättis imelikult palju pulki vahele, nagu tahaks ette rutata. Kuid sisseminekud oli vaud! Läks õigelt poolt, kui olin paar meetrit taga ja vale nurga all. Tõsiselt tubli koer.

PS! Sofi on hakanud väääga aktiivselt mängima! Loodame, et positiivne mäkketõus jätkub.

Koerteplatsil

Eile käisime Monaga koerteplatsil mängimas. Ega tegelikult koerad nii väga ei mänginudki lõppkokkuvõttes. Sofil oli lõpus "I'm not amused" tuju:D. Seoses jalutamisega, oleks keegi, kes viitsiks nv minna rappa või kuskile pikemasse kohta jalutama? Mida rohkem, seda uhkem:).

Lupus lupus

Näljane hunt trikke tegemas:



K, btw, mis su konverteri nimi on? Sest mul tapab ta kvali ära:(

Kasutada, mida antakse

Ega pimedaga ei saa ju ometi trenne üle lasta. Niisiis tuli mul üpriski hea mõte. Kuna Sofi ajab jälge tihti silmade(e otsib maiust maast), kui ninaga, siis tegin täna jälge pimedas. Pean mainima, et nina võeti tõesti kasutusse. Tegin 10 sammu otse, 4 vasakule. Pm ta vahel ajab täitsa hästi, kahjuks rahmeldab ja tiirutab alguses. Suunamuutuse tabas hästi ära. Eks treenime ja vaatame, kas saab asja.

Ma pean end pushima nuruma uuesti, sest mu unistuste kutsikas on hetkel Rootsis müügiks. Gotta act fast...

Uued KK eeskirjad!

http://web.zone.ee/EKL-KKK/MainFrame.htm

Progress

Täna kirjutab perenaine mu eest, kuna ma leidsin, et tegu on ikka minu blogiga ja mõned asjad peaksid minu silme läbi ka käima:)(kahjuks ise trükkida ei oska). Muideks koerad ei näe must-valgelt, muidu me ei märkaks kõiki palakesi maast ülesse otsida. Kui see nüüd selgeks aetud, siis liigume edasi. Eile oli agilitypäev. Algas nagu ikka iga teine esmaspäev - kõik läksid ära ja jäin üksi koju. Oih, valetan, perenaise vend jäi ka koju, kuna ta haige, aga see ei oma tähtsust, sest ta nagunii elab enda toas. Sain soojas esikus silma looja lasta ja pool neli jõudis lõpuks perenaine ka koju. Tegin enda rõõmuringe, hädasid väljas ja läksin tuppa koos temaga. Pidin nagu enne igat maiuse saamist trikke tegema, kuid lõpuks sain enda palakese kätte:). Umbes 1,5 h kulges asi rahulikult, kuid siis aeti mind vaibalt püsti, pandi jope selga ja rihm kaela. Ega mul tegelikult eriti isu polnud minna külma bussipeatusse seisma, kuid mis üle jäi. Varsti olimegi Balti Jaamas, kuigi eriti ma reisist midagi ei mäleta - kinnisilmi panen harva miskit põnevat tähele. Sealt läheme alati agilitysse, niiet hakkasin kohe sammu kiirendama. Kõndisime mööda tänavaid ruttu, tegin enda hädad ära ja varsti läksimegi halli poole. Enne sisenemist nägin kasse ka, kuid ei saanud minna neid taga ajama, rihm takistas:(. Halli jõudes märkasin, et teisi pole. Väga ebatavaline. Õnneks varsti tuli ACD Bella, kes on väga-väga kiire, sellepärast pidin minagi ekstra vaeva nägema, et mitte halvem välja näha. Kuid kiiruse mõtte tekitas loomulikult maius! Ja mitte tavaline maius. Esimest korda võttis perenaine õiget inimeste toitu trenni - soe liha, mille külge oli poolsulanud juust jäänud. Mmmm, te ei tea seda maitseelamust. Tahtsin kohe rajale minna! Hüpped olid kõrged, pakun, et 5-10 cm üle minu koeraturja. Kuid see mind ei takistanud, ainult äpud poevad alt läbi! Mina loomulikult tubli koerana tuhisesin sealt üle. Olin lausa nii tubli, et valisin poomi asemel musta jubeda tunneli, nagu pidi. Trennis tegime päris palju kontaktiharjutusi. Üks rada oli üpris keerukas - pööramine kitsalt hüpetega. Teadagi, et ma väga ei jaksa kohalt üles hüpata kõrgele. Paar korda ebaõnnestus mu ajastus, kuid hiljem suutsin siiski end üle tõkke vinnata:). Seejärel võttis perenaine mu kaelarihmast kinni ja vedas(piltlik) mu halli tagumisse ossa. Seal oli slaalom! Astrid sättis selle paika, kuni mina ootasin. Oii, kui vinge seda teha oli! Suur sõltuvus tekib sellisest üles-alla lendavast maailmast. Kiirus kasvab ka, kuna muidu tüdineksin ära:). Perenaine üritas tark olla ja tegi iga nurga, külje ja käe alt seda ühte sama slaalomit ja oli väga rõõmus mu õige sisenemise ja kiiruse üle. Edasi tuli kiik. Ma nuusutasin maad, kuni perenaine mingi suure koerapesa moodi asja kiigu alla pani. Hakkasime siis seda tegema. Jooksin kohe ruttu peale, kuid oh, mind mitte nii tarka, kui varem, koera, tegu polnudki poomiga! Varsti olin mürtsuga maas. Ega see mind julget ei heidutanud - läksin ruttu tagasi. Küll mõjutas see perenaist, kuna ta hüüdis kole vara "seisa!" Jäin siis seisma enne kontakti ja ohhoho, leidsin, et kui keskel seista, siis kiik langeb palju aeglasemalt ja pehmemalt. Miks nad siis kohe ei öelnud?! Ei saanud mingi imetrikiga perenaine mind tagasi otsa jooksma, ma olen liiga tark selleks. Peale seda oligi trenniga kõik, Assu jamas miskit mu käppadega, väänas ja sirutas neid, tuleb tunnistada, et pärast oli küll parem. Peale seda sõistime tagasi sooja kottu:).

Käpaline Sofi

Koertekool Alaska moodi

Küll oli tore ärgata mõttega, et vähemalt ei pea koertekooli minema lumega. Tegin siis kardinad lahti ja no usun, et teate, mis vaatepilt mul oli:D. Pakkisin Sofule lisaks jopele ka RC fliis-kile trennialuse, kus peal Sof saaks püsilamamisel olla. Sofike ikka suutis end kokku võtta üllatavalt hästi. Ta nõustus lumel kõrval käima, istuma, lamama jääda, kohale minna ja seista. Lamamine oli OK enne toredat lumesadu. Hiljem ei tahtnud ta kohe üldse lamada ja oli väga märg, niiet ma ei sundinud ka. Kõrvalkõnd oli ilus, vahel liiga kauge. Pöörded kenad, kohale minek läks suts kaugeks, nii palju, kui lasin tuua, Sofi ka tõi, liikumiselt seisa-istu-lama olid alguses head, pärast tüdines neist ära. Üldiselt olen rahul temaga, kuna palja kõhuga ise ka ei lamaks:D.

Horoskoop

KALJUKITS (22.XII - 19.I)

Selle tähtkuju koerad paistavad juba ilmale tulemisest alates silma oma rahulikkuse ja sõnakuulelikkusega. Nii nagu esimestel elunädalatel oma emale, nii kuuletuvad nad ka pererahvale oma iseseisvas elus. See koer kuulab su õpetusi tähelepanelikult ja võtab kodukorra kiiresti omaks - teab, kus on söök, kus nö. koera koht. Erinevalt paljudest teistest tunneb ta end just kõige turvalisemalt sellises peres, kus kehtib kindlalt sätestatud kodukord, isegi range päevareziim. Ta jääb kiduma, võib lõplikult kuhtuda kodus, kus valitsevad kaos ja pinged, lohakus ja hoolimatus. Aga on registreeritud ka vastupidiseid juhtumeid: kui tegemist pole just päris asotsiaalse seltskonnaga, pöörab Kaljukitse-koer ise pererahva õigele teele: oma järjekindla süüa- ja väljaküsimisega - kellavärgi täpsusega, olgu ilm ja inimeste meeleolu milline tahes. Tema toit peaks sisaldama võimalikult palju vitamiine ja kaltsiumit, kuna tal võib esineda probleeme liiga aeglase ainevahetuse ning nõrgavõitu luustikuga. Ta pole eriti liikuv, aga vajab liikumist regulaarselt, pole eriti suur inimeste sõber, aga ka mitte vaenulik - koerteriigis natuke nagu hallivõitu hiireke. Peremeest armastab ometi oma tagasihoidlikul moel, ilmutades seda peamiselt sooviga aegajalt ta nägu põhjalikult üle lakkuda.Kui seda arukat koera pikalt ja põhjalikult treenida, võiks temast saada nii politsei- kui päästekoer, aga selle peamiseks vastuargumendiks on asjaolu, et ta pelgab suuri rahvahulki, kära, masinaid. Sestap sobib Kaljukitse-koer rohkem mõne vanapoisi või üksiku pensionäri kaaslaseks - parimaks variandiks Sõnn või Neitsi, halvemateks Lõvi, Kaalud ja Kaksikud.

Päris täppi?:D

100 post!

Juubel!:D

Täna käisime Robiga Stroomis müramas. Sofi sai üle pika aja end tühjaks joosta, Robiga on tal ülihea klapp - ei üritata Smilesile selga ronida, kuid samas mängustiil on väga sarnane ja kiirus ka ülivinge:D. Sofil oli lausa nii hea tuju rannas, et ta võttis mingi katkise palli maast ja hakkas sellega keksides ringi jooksma. Veest käidi ka läbi ja veetase on ikka nii kasvanud! Kuna olime pisikesele alale surutud, siis õnneks teisi koeri polnud:). Hiljem läksime mööda metsa hipodroomi juurde ja sealt bussile, et autole saada. Sofile väga meeldis hobuseid näha ja tundus, et neilegi oli see huvitav:).
Kuna Regina kaamerat välja ei võtnud, siis peate minu üüberuduste piltidega leppima:D.

Reede aka täna

Tulin siis koju ja Sofi oli jälle 7.taevas. Ta on üllatavalt kiireid ja pikki rõõmujookse ümber maja viimasel ajal mu tervitusena teinud:). Niii armas. Igatahes võtsin kaamera(ei teadnud, et patareid tühjad:D), koera ja läksin pikemale jalutuskäigule. Kõigepealt läksime mööda enda metsatukka kadaka puiesteeni, sealt üle tee, üle silla, läksime paremale, kõndisime u 2 km otse, käisime metsas, kõndisime mööda tänavat bussikani ja sõitsime bussiga koju(lõpus spurtisime). Point on selles, et see oli natukene kahtlane jalutuskäik. Metsa äärde oli ülipalju mulda toodud, mis oli moondunud sopaks(ma targake läksin koolijalanõudega selle sisse ja üks papu jäi kinni soppa:(). Niiet Sof sai ülirokaseks ja ma ka. Edasi läksime vee äärde, tiigike oli tõsiselt veeväheseks jäänud. Edasi kui pilti tegin koerast, siis nägin, et seisan politseilindi ääres. Mõtlesin, et kahtlane ja läksin parem ära. Hiljem nägin küünlakogu ka, keegi vist lõpetas elutee seal...:S Seejärel jalutasime mööda ülijubedat suurte haukuvate kohe üle aia hüppavate koerte tänavat. Kui lõpuks kadaka puiesteele välja jõudsime, siis nägin, et buss tuleb ja mõtlesin, et pean jälle enda ebasportlikku koera järgi lohistama, kuid oh sa imet, Sofi pani enda 3.käigu sisse ja vedas mind bussile. Kuna ta lampi kardab autode tugevat häält ja maha läksime tipptunni ajal, siis ta üritas ruttu mind koju vedada. Niisiis jooksimegi spurti ja muide ta on ülikiire. Nagu kohe, üliüli! Lihtsalt laiskvorst:D. Vahel tuli üks JRT ka jooksma meiega, kuid peagi pööras nina tagasi koju.


Tuunitud originaalist, kumb parem?

Kiik

Põhimõtteliselt tänane trenn oli suhteliselt blöööö. Sofi tuju oli alguses OK, jooksis ka(tunnelis jäi vaid munema), kuid mingi hetk lendas blokk ette. Tal oli vist päeval palju tegemist, kuna ema oli kodus ja jamas temaga:D. Slaalomis läksime suure sammu tagasi, kiirus oli vahel juukseid välja tõmbama panev, aga ma ei taha end rohkem ärritada.
Niisiis räägin heast asjast - kiigust. Täna Sofi tegi õiget kiiku toeta, nii, et padi oli all. Ei kartnud üldse ja lõppu jooks oli hea. Niiet positiivne!

Suure koera seljas

Nüüd on nii, et ma jagan veidike ratsutamiskogemusi ka:D. Ok, mitte päris. Igatahes, täna käisime Kristiniga Rebala tallides ratsutamas. Kristini poni nimi oli Lada ja mul Arita:). Arita oli suurem, pakun, et ikka hobune ja tumešokolaad. Me jamasime 45! minutit, et harjad leida, hobused puhastada, valjad pähe panna ja sadul selga saada. Päris epic, kui ma kella vaatasin:D. Trennis olimegi vaid neljakesi, ehk meie oppadega. Varsti saime selga ja nagu, tõsiselt hea trenn oli! Pole niiiii ammu hea treeneri käe all sõitnud. Nt sain teada, mis on impuls, kuidas peavad ratsmed rippuma alla jne, keegi pole mulle 3 aastat midagi öelnud selliste asjade kohta. Arita pani mind siis esimesed 15 minutit proovile, et näha kas minuga saab pärast nalja visata. Alguses astusin paar korda ämbrisse, niiet ta hakkaski õppetraavi ajal kiirendama, aeglustama, õiget tempot polnudki. Treener andis koguaeg teada, mida teha, niisiis hakkasin säärtega hästi-hästi palju koguaeg mõjutama. Ja umbes 10 minuti pärats oli nii armas, et treener oli väga rõõmus, kui ilusasti ma Arita tööle sain!:) Aa, mööda minnes, seal oli JRT kutsikas ka, kes oli niii nunnu! Tagasi teemasse, tuli galopi aeg. Ja ütluse järgi sai must täna õige ratsanik, kuna öeldakse, et inimene, kes pole hobuse seljast alla kukkunud, pole õige ratsanik:D. Kaela peale olen ikka paar korda lennanud, aga reaalselt maha mitte. Niisiis, sain hobuse ilusti galoppi:). Ise küll põrkusin sadulast nats liiga palju lahti, seega otsisin tempot. Samas üritasin kõike täna õpitut meeles pidada ja parandasin pidevalt enda ratsmeid jm. Traavis seda kõvasti kergem teha, niiet lasin natukene traavi ja siis hakkasin jälle tõstma. Pm siis oligi nii, et traav kippus suts kiireks, jalused tulid ära ja hobune tõmbas äkitselt ringi sisse. Järgmine hetk olin üks jalg üle sadula end kinni hoidmas, käed ümber hobuse kaela. Sekundiks oli asi päris jube, kuna tundus, et Arita tahab galoppi minna(ehmatas ära). Õnneks jäi ta ilusti äkkpidurdusega selga ja ma sain rahulikult alla sadada:D. Sain tagasi selga, alustasin, kust pooleli jäi. Ja lõpuks saigi head galoppi teha. Pärast jahutasime nad maha, võtsime varustuse seljast ja panime tekid selga. Kellel tuleb idee ratsutama minna, siis kindlasti helistage Rebalasse, see on lihtsalt ülihea koht!

Kui jõudsin koju, siis sõin, vahetasin riided ja läksin koeraga jalutama, nagu ma talle eile lubasin. Jalutasime mööda Trummit jalgpalliväljakuni, seal tegin temaga väikest trenni. Üritan nüüd võimalikult palju teha võõrastes kohtades trenni, kuna Sof oli täiesti hajevil. Seejärel jalutasime edasi, läksime üle Trummi tee, kõndisime lagendikule. Seal tegin ka väikest trenni. Kõrvalkõnd oli alla arvestuse, siia tulek ja kohal püsimine OK. Istumisel hakkas ringi vahtima, niiet alustasin sellist taktikat: lähenen koerale, vaid siis, kui ta mind vaatab. Ringi vahtides peab ju kauem istuma:). Pärast jalutasimegi koju tagasi, 1 h olime ära. BTW ma nägin saksa lk linnukoera punase kaelarihmaga siin ringi jooksmas, kui kellelgi selline kadunud, siis Trummis on jooksik.

Ja nüüd natukene halvema kvaliga A pildid...

K pildid

Pole minu süü, et ta mind nii palju klõpsis, eksole... Ja ma ei teinud endale paha, mul polnud üldse külm ja ma olen terve ka!:D(ptui-ptui-ptui)

Sügisshoot

Täna tegime siis Krissu, Monaga ära kaua plaanitud sügishuudi. Igatahes pikalt ei mulise, läksime Valingule, klõpsisime, filmisime ja ootasime 2,5 h rongi:D.


Pildid siis üleval.

Koera kasulikkusest

• Tervislik eluviis
• meelelahutus
• ülitruu ja siiras sõber
• stressi vähenemine
• õpime kellegi eest hoolt kandma
• raskete olukordadega tegelemine
• loogika arendamine kodutreenimisel:)

Seda kõike on mulle Sofu + palju muud. Tegelikult ongi nii, et mai suuda teda kirjeldada, kuna endal lapsi pole ju olnud:D. Üks inimene ütles hästi:
"Koer on abikaasa, laps ja parim sõber kõik koos." Miski detail jääb samas ikka puudu:D. Inimesel pole lihtsalt seda siirust ja neid silmi, mis vaatavad otse hinge.

Igatahes, kui ma juba nii suurejooneliselt alustasin, siis on tuumaks ikkagi väga kerge päev. Ma lihtsalt imestan enda koera kuulekust ja teotahet minuga viimasel ajal(ptui-ptui-ptui). Täna ajas ta mu sõna otseses mõttes välja, mul ei jäänud muud üle, kui ta suurele trennitahtele alistuda.
Alustasin jäljega, meelelahutuseks, kuna ma pidevalt paha "emme" olen ja vaid kuulekust kutsale sisse tambin. Niisiis kodust jälge, ümber postide jooksmist, kõrvalkõndi, püsivust tegime täna. Ja täna oli klikkertrenn 100%. Hiljem läks Sof naabrite poole end kergitama, õnneks mul oli kilekott taskus. Ja noh Sof, nagu tuline valvekoer ikka, läks muidugi ehitajate peale enda arvamust seal avaldama. Nad on õnneks talle juba neutraalseks muutunud. Ja Sofit ära saada enda väga tähtsat tööd tegemast on päris tricky, kuid täna tuli ta ilusti mu ette istuma, tuli kõrvale ja kõndis heas kontaktis tagasi ukseni. Vott, meie sisukas lebo päev on selline.

Ja hetkel ma harjutan end väga palju, et mitte hakata nutma Sofi sünnal:D. Koer on 5ne juba, appi, okeei, rahu:D. Siis olen ma juba 3 kuuga harjunud, et Sofi saab tõesti 5ks. Mind õnneks lohutab Krissu Monzuga, onju! Ja ma siiski otsisin selle 3,5 aasta eest tehtud pildi Sofist ja Monast:

AG trenn 25.10

Ega ma eriti kiirust ei oodanud Sofilt, kuna ta sai agilityst vaid päeva puhata. Maiuseks oli laste- ja koeravorst. Trennikaaslaseks bobtail. Igatahes oli ta alguses täitsa hea kiirusega, rajad aga kordusid palju, niiet polnudki kaua, kui ta väsis ja eriti joosta kiiresti ei tahtnud. Slall oli kena, tunnel + slalli pööre ka kena! Siis katsetasime sellist asja, et Sof läks poomile, ma jooksin täie rauaga ette ja ei oodanud kontakti juures, niiet vaatasime, mis juhtub. Ja Sofi võttis kõik korrad ilusti kontakti:). Kiik oli hea, ta enam mürtsu ei karda ka, varsti tahaks toeta proovida. Siis naljakas selline asi, et Külli arvavat, et me oleme ametlikult võistlenud. Kaks võimalust - kas ta ajas A0 ja A1 sassi, või lõuna pool agd harrastav šnauts on käinud ametlikel võistlustel?:P

Täna pidime jalutama minema, aga jobupea nagu ma olen, põõnasin targa näoga sisse. I hate myself.

Kuulikk

Kuulekus-trikk.
Täna tegin Sofuga KKd nati ja trikke, et näha kas temaga võiks enda lõbuks muusika järgi trikke teha. Tuleb välja, et ei:D. Ta on liiga aeglane ja väga ei mõika, mis ma tahan:D.
KK koosnes siis kõrvalkõnnist, seisma jäämisest, siia tulemisest treeningu moodi ja toomisest. Kõrvalkõnd on kena, pöörded sisse ülihead, aga väljapöördel läheb kaugele kaduma. Seega see vajab parandust. Ootamine oli kohene ja kiire, ootas ilusti ära. Siia tulek treeningu moodi oli siis nii, et ma teda väga kauaks külmuma seistes ei jätnud, niiet hakkasin nagu ikka eemalduma, siis kutsusin poole pealt siia ja hakkasin ise eest ära jooksma, jäin järsku ümber pöörates seisma. See on hea kiiruse treenimiseks ja kiire stoppi saamiseks. Toomine väljaspool aeda oli parem, kui seespool. Sees ta pidevalt viskas maha asja, läks naabrite peale haukuma jne:D. Lõpuks suutis OK soorituse teha, niiet ma ei piinanud teda enam.
Ühte asja teeme ka väljas kuulekuse vahepeale, mis on ringi minemine ümber sõstra, siis põõsa, siis hüpe trepile, alla ja ümber sõstra jälle. Sofi kiirus on päris mõnus seal, pakun, et u 4,5 m/s:).


Vares, kes tahtis, et ma temast ikka pilti teeksin.

Lõpp hea, kõik hea

Alustan siis selle päeva algusest. Kell 1.15 kuulsin küüneklõbinat enda toas läbi une. Vaatasin, et Sofi julmalt vahib mulle otsa, seab end kirjutuslaua alla sisse ja jääb põõnama. Ootasin siis veidi, et näha, miks ta tuli üles, kuna öösel ta pole kunagi mu tuppa tulnud. Varsti nägin, et õues oli äike, mis seletas kõike. Hiiul ta ei kartnud mürinat toas, kuna seal olid kardinad ilusti ees ja üldse selline kinnine olek, aga nüüd on ta pesa vaade otse aknast välja lagendikule, niiet ta on hakanud äikest paaniliselt kartma - mu kirjutuslaud on justkui ümbritsev ohutu koht, ise olen ka kohe kõrval. Nii lasin tal seal siis magada. Häda selles, et ta vahetas asendit iga 2 minuti tagant ja ega ma nii väga und saanudki. Kell 2 viisin ta alla, kuna äikest enam polnud. Vaeseke hakkas juba poole trepi peal värisema:(. Panin ta pessa lamama ja istusin veidi ta kõrval, kuni uinus. Läksin üles magama... Ja siis tuli klip-klõp-klip-klõp trepilt keegi üles, ülla-ülla, tulija oli Sofi. Viisin ta tagasi alla, tuli uuesti üles, tagasi jne. Lõpuks sai mul ta mitte millegi hirmust kõrini ja blokeerisin trepi kahe suure padjaga. Peale 10 minutit nuttu keeras tüüp magama.
Siis tuli hommik:). Hakkasin asju ilusti mudilase võistluseks kokku panema, kõik oli nii nagu ikka, kuni Sofi otsustas, et tema ei tule. Kutsusin, kutsusin ja tema jõllitab mind vaid suurte silmadega. Lõpuks ikka tuli alistunud näoga mu juurde ja lasi jope selga panna. Läksime välja, ega ta eriti kõrval käia ei tahtnud, kuid läksime siiski bussile. Szolnokis(on vist nii) saime maha, jäime trolli ootama ja siis ma jalutasin seal koeraga. Kuni ta kakat sõi. 3 faili in total. 4s tuli bussis, kus vana-vene-mammi tuli räigelt mu juurde ja pani kotid mu jalge ette(istusin). Nagu maha ei oska panna? Liigun veits eemale, jälle topib mu vastu. Vahepeal tahtis vene keeles mingit vestlust vist alustada, kui ma mitte vene, vaid ilusti eesti keeles talle vastasin, et ma ei räägi vene keelt. Saime maha, jalutasime ruttu halli poole. Sofi tegi häda nr 2 ilusti ära, ma korjasin kilekotti. Lähen-lähen, näen oo, prügikast, viskan sinna sisse mingi firmahoone kõrval. Ja järgmine venemammi tuleb välja putkast ja hakkab vene sõimu lajatama. Ma siis vahtisin nagu loll, koer kõrval ja ei saanud aru, kas pean junni välja võtma vm. Lõpuks oskas ta vastata, et tegu on jah prükkariga ja ma küsisin, et kas ei või siis sisse visata kotti? Hakkas jälle vene keeles sõimlema ja kätega vehkima. Sain aru, et: koer, ei, mine ära. Okei siis, mis ta arvas, et kui kasutan prükkarit, siis kohe lähen koeraga mingit hoonet röövima või? Lõõõõõppuks jõudsime kohale, aga fail nr 6 - hall oli kinni:D. Seega algus polnud just tore või mis?

Varsti tuli Sirje, tegi halli lahti, me panime ilusti asjad ära, käisime teatamas, et oleme kohal ja tegime soojendust. Sofi oli väga ekstaasis ainult singi peale. Läksime halli teise otsa tõkkeid, tunneleid tegema. Sofi oli tõsiselt kiire! Ta lausa lendas läbi tunnelite! See oli tore. Läksime tagasi ja tutvusin rajaga. Koer ilusti tublina püsis enda kohal:). Esimene rada oli lihtne, nagu ka öeldi - jooksurada. Kõik läks väga kiiresti - varsti oligi meie kord. Läksime platsile, võtsin ilusti Sofil kaelast asjad ära ja jäin ootama märguannet. Alustasin jooksu koos Sofiga. Algus oli kena ja kiire, tumedas tunnelis jooksis, kõik oli väga ilus, terve tee galopeeris kiiresti, mulle kusjuures ei tundunudki ta niiii kiirena. Pm kahes kohas äärepealt oleks pahasti läinud, 1ne kord pöörel, kus ma olin temast veidike liiga ees, niiet pidin korraks seisma(Sofi halb komme= mina seisan, tema jääb ka seisma), niisiis võttis ta hoo tublisti maha ja hüppas suhteliselt koha pealt 50cm tõket. Küüneriivamist oli kuulda, kuid õnneks jäi latt püsti. Edasi oleks mu halb juhtimine ta peaaegu takistusest mööda tõmmanud, kuid tubli nagu ta mul on, sai käsust aru ja hüppas. Esimesel rajal oli üpris palju nulle.
Varsti mindi teise rajaga tutvuma - Sof jälle ilusti ootas. Alguse jutt polnud väga tore:D. Öeldi, et kuna kõigil läks hästi, siis kiirus tõstetakse 3m/s. Bad for us, vähemalt nii ma arvasin. Rada oli keerukam. Maxid alustasid, niiet Sofi oli 3s. DSQd olid juba suht sagedased, närv oli sees. Kuid Sofi jooksis jällegi kiiresti! Ja tuli jälle puhas, ilma apsudeta! Juhhu:). Ma olin nii rõõmus, et ta oli kiire kaks rada järjest!

Formaalsus:

1.rada: raja pikkus 113 m, kiirus 2,8m/s, ideaalaeg 40,36s.
Sofi: rajavead 0, ajavead 0, kiirus 3,32 m/s, -6,34s.

2.rada: raja pikkus 111 m, kiirus 3,0m/s, ideaalaeg 37s.
Sofi: rajavead 0, ajavead 0, kiirus 3,24 m/s, -2,72s.

Koond: 2.koht(8st), A-koerlastest 1sed, minnes mudilase vooru juhtima.

Teine teine ja esimene hõbemedal:). Sofit tervitas kodus kuivtoit suurte koeravorsti tükkidega, nom-nom.

Lumiii

Videost

Mõttetu

Lihtsalt kirjutamise isu, aga pole millest kirjutada, kui failtrikkidest:D.

Täna mõtlesin õpetada Sofile kahel käpal seismist, kui ema arvas, et võiksin midagi mõtekat õpetada. Võtsin siis haukumise ette. 3 aastat hiljem ja ikka ei suuda Sof haugatust mulle anda:D. Siis tegin kaheksat ja vaibale ja igasugust jura.

Laupäev on kokku mudilasi 9, mis on väga üllatavalt väike arv. Kõigile, kes lähevad, edu!!:)

Ja õnne issi pooljuublile!!!:)


Aaaa, ma tean mis nunnulaksu ma teen teile!! Vot, šnautsbeebid:


Ja 4,5 aastase šnautsukogemusega ütlen, et temast kasvab super näitusekoer!:)


Nüüd ma lähen nutan patja... Haha, ei, tegelikult lähen trenni tegema:D