Reedel, peale kooli ruttasin koju, viimased asjad said kokku pandud ja üks väga rõõmus habemega koerake oli rihma otsas. Liikusime bussile, et sõita szolnokisse, kust meid võttis peale Kristini ema, Kristin ja Mona ka ikka autos :D. Sama päeva õhtuks olime juba Hiiumaal Monakese maakodus end mugavalt tundmas. Sofi, aeglane kohaneja nagu ikka, ei saanud esimesel päeval enda instinkte ja mõistust koos hoida ja pidevalt kadus mu silmapiirilt enda jälgi ajama ja loomulikult arvas, et perenaise siia käsklus on üks väga mõttetu asi, millele ei peaks tähelepanu pöörama. Niisiis ise säilitasin külma närvi ja lasin tal olla, max 5 min pärast tuli ta muidugi kontrollima, kas ma ikka alles veel :D. Teisel päeval oli koeral ilmselgelt suur nälg ja kõik arbuusikoored pisteti pintslisse. Samuti tiriti kõigest väest köit, mis oli puu küljes kinni, aga jama küll, kuidagi alla seda ei saanud. Kolmandal päeval oli mul juba päris viks ja viisakas koer, kes oli aru saanud, kus on maja, jälgis mind koguaeg, kuulas sõna ja käis sabas.
Kolmas päev oli ka kõige üllatavam - Mona ja Sofi läksid esimest korda 5 aasta jooksul mölisema üksteisega. Ja veel imelikum oli, et mu tark koer alustas seda. Arvatavasti arvate, et asi oli lihtne ja loogiline ja põhjuseks nt toit? Sof sööb ja joob Monaga (tegelikult ükskõik kellega) kausist kõrv-kõrva kõrval (haha, hea lause) ilma probleemideta. Nimelt hakkasin Sofiga tug-o-wari mängima toas. Mona siis mõtles,et oo, tulen ka mängima. Nii nad siis tirisid seda urisedes, Sofi hääl oli nagu traktor - eriti vahva :D. Kristin mõtles Sofit veel ärgitada ja Mona läks selle peale, nagu üks emme beebike :D ikka, Kristini juurde ja enda õrnusavaldust ehk hammaste näitamist (ehk naeratamist) tegema. Sofile tundus asi vist agressiivsusena ja järgmine asi, mida nägin oli, et mäng ei olnudki enam mäng, vaid Sofi tõsiselt läks Monat paika panema. Mona oli üliüllatunud ja tõmbus kohe tagasi, et mis ta sõbrast sai :D. Asi rahunes ja Krissu mängis Monaga veel ja Sofi tahtis jälle selle peale, et Mona enda perenaisele hambaid näitas, korda asju panema minna, kuid peagi sai aru, et kõik ongi mäng ja keeras rahus kerra magama. Niisiis, Sofi juuresolekul ei tohi koerad enda perenaistele vastu haukuda, proua Sofi ei tolereeri sellist käitumist, hahaha :D. Tegelikult siiski seda vaid enda 'territooriumil'.
Kuskil poole tunni pärast olid kaks jälle enda probleemidest aru saanud ja nunnukad edasi, üksteisega mängides, sabas käies ja kõike koos tehes. Seega nagu ka kahel eelmisel päeval, läksime randa. Seekord ratastega ja koerad siis kaasa. Sofi oli randa sõites rihmas ja tegi rahulikku sörki. Tagasi minnes, peale kividel turnimist ja päikest võttes, oli ta juba lahti ja oi, jama küll, kiirem kui mina ratta seljas :D. Peale mustikate söömist metsas (kõik neli tegid seda, Sofile pidi mustikapõõsa õigest kohast kätte osutama, et ta oskaks mustikat ise põõsa küljest korjata, Mona leidis enda saagi ise) ja puhkust sõitsimegi Tallinna poole. Praamis olid koerad laste nr 1 lemmikatraktsioon ja pitsudele meeldis väga tähelepanu. Sof oli koju jõudes täitsa outis.
Karvapall käis eile üle pika puhkuse agilitys. Aeglane pitsu oli tegelikult täitsa tubli käe jälgimise pealt, aga eks ta vana kala ole ja üldse väga hea jälgija, samas silmad on alati takistustel, seega see väga positiivne. Kuus slaalomipulka saadi ka läbitud, seega 2x2 ikka töötab. Muu oli üpris hale, aga loodan, et kiirus tuleb peale pügamist ja näitust :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar