Kurtusest

Tundub, et Sofi pole mitte ainult kurt ühest kõrvast, vaid tal on vist halb kuulmine ka teisest. See tähendab, et sellest hetkest, kui ma teada sain, et ta on suure tõenäosusega poolkurt olnud eluaeg, on asjad ainult allamäge läinud. Tähtsast valvekoerast, kes varem oli alati neljal käpal püsti, kodu kaitsmas, kui külalised tulid, on saanud päris halb valvaja. Tihti ei pane ta külaliste tulekut tähele, ei kuule kui keegi tema taga käib või kui aia teisest otsast teda kutsuda. See pole kindlasti valikuline kuulmine, kuna kui ta lõpuks märkab, siis tuleb rõõmsalt ja kiiresti minuni.
Õnneks usaldan ma teda 100% ja kui ta peakski aastate jooksul täielikult kurdiks muutuma, siis on tal meie kogu pere toetus. Olen enam kui kindel, et ta saab kõigega hakkama, kuna nii püüdlikku ja armsat, heatahtlikku koera annab otsida. Samuti laseb ta endaga kõike teha ja ehmatades kunagi ei näksa, hammusta, seega sellega probleeme ei tohiks tulla. Lisaks ei ole asi nii hull ka, kuna niigi kõnnime enamik ajast rihma otsas ning Sofi oskab kõiki käsklusi suurepäraselt täita ka minu kehakeele / käemärkide järgi.
BAER testi me igatahes tegema ei lähe - ei ole soovi teda veel narkoosi alla panna. See, et ma tean, kui kaugele asi on läinud, ei anna mulle reaalselt midagi - on nagu on.

Nüüd aga rõõmsamate teemadega edasi, sest ega elu ju sellise asja pärast seisma ei jää :). Kolmapäeval oli grillipidu koerteka neljajalgsete ja kahejalgsetega. Alguses jalutasime seltskonnaga veidike Mustamäe metsas ja siis läksimegi külla. Enamik koeri said hästi läbi, poistel läks ikka ütlemiseks vahepeal, aga kõik jäid terveks. Sofi muidugi uuris iga rohulible üle - ehk on kuskil süüa :P.
Vahepeal tegin temaga kodus agility raskemaid radu. Slaalom on tirtsul natukene meelest läinud, s.t. just sisenemine. Samas kiirus oli ikka maru! Kui keegi teeks meie aias agility võistluse, siis Sofi vahetaks suure tõenäosusega klassi :D.
Täna sõitsime Kristini poole, kellel on enda agility varustus. Sofi tunneb end seal alati väga ebakindlalt, kuna pole just tore, kui suur ketis kaukaaslane on samal territooriumil ja ootab, millal saaks süüa :D. Mulle muidugi meeldib, kui Sofiga saab sellises olukorras olla - kindlasti nüüd suvel piinan teda seal paljude erinevate harjutustega, et ta ei laseks end sellistest asjadest segada. Alguses jooksis täitsa hästi, aga vajus ruttu ära. Eriti armas oli, et kuigi ta libises A-lt (see kõrgem, libedam ja kitsam kui õige A) alla, oli ta super tubli ja üritas kaks korda veel ronida, kui talt küsisin. Vähemalt ta pole kartlik ning pole olnud probleeme sellega, et ta enam teha ei tahaks (nt. kui ta poomilt alla lendas, hüppas barjääri otse sisse ja lendas sellega maha jne). Natukene videoid sai tehtud ka, aga need tulevad kuukaja videosse.
Edasi jalutasime koju oma 3-4km. Sof oli rahul.