Kuidas Astrid peaaegu südamerabanduse sai

Täna oli teadagi väga ilus ilm ja Sofi andis igati teada, et temal on ääretult igav. Eks siis sai jalutama mindud. Kuna Trummis ehitatakse läbi meie mõnusa jalutuslagendiku väga head sporditeed, siis mõtlesin, et oleks vahva, kui sealt tagasi minna. Minek oli kell 12 - täpselt lõunal, kus päike kõige kõrgemal. Oli kaks valikut: kas panen päikeseprillid ja ei näe pea midagi (okei, nagu udust pilti :D) või tavaprillid ja kissitan nii, et nägu valus. Valisin loomulikult esimese variandi, kuna nagunii kaamerat kaasa ei võtnud, siis halvim mis saab juhtuda on ju see, et ei näe kitse/rebast ja jään pildist ilma, mida ei saakski teha, eks?

No EI. Loomulikult juhtub kõik siis, kui sa seda ei oota. Kõndisime juba pikka aega, jõudsime lagendiku kitsale teele ja juhtus midagi päris-päris hirmutavat. Sofi, otse mu ees, astus peesitavale rästikule peale!! Pidin šoki saama, tõmbasin ta sekundiga tagasi ja vaatasin õudusega, kuidas sisisev keha rohu vahele roomas. Kuna koer oli ees ja ma väga täpselt ei näinud, siis kontrollisin kohe ta esikäpa üle. Aga mida sa ikka näed, kui karva on päris palju? Verd polnud, Sofi ise ei saanud aru, mis paganat toimub ja miks ma nii närvis olen. Võtsin ta igaksjuhuks sülle (kui koer ei liigu ja on rahulik, siis mürk liigub aeglasemalt), et kui ees peaks veel usse olema, siis ei saa ta salvata. Pea kohe sain aru, et Sofiga on asi korras ja ta pihta ei saanud, sest ta hakkas hirmsalt rabelema (ta ei taha süles siis olla) ja kui ta korra varem haige on olnud, siis oli ta täiesti rahulik. Panin ta asfaltil maha ja loom jalutas rõõmsalt edasi, mitte midagi polnud viga. Kui välja arvata tal juba kuskil paar päeva olnud longe, mis polnud asjaga seotud. Igatahes siit õppetund - alati vaadake ette! Praegu vedas, et madu oli apaatne ja noor, sest vastasel juhul oleks ta minust kiirem olnud.

Täna õhtul tegime SK trenni. Kuna tegime aias, siis kontakt oli mõnus :). Sofi tegi ka tõket väga hästi. Tubli tüdruk.