Ühel ilusal, päikesepaistelisel päeval, kus Sofi oli näljane ja igavles, sai ta võimaluse end proovile panna. Äkitselt ilmus ta nina alla pehme hantel, mis lausa karjus: "Too mind, too mind!". Viinerid kaugel, perenaise käes, hüüdsid seda sama. Sofi ei suutnud seda uskuda - kas tõesti võib see kõik viia söögini? Nii kergesti? Otsekohe jooksis ta halli hantli juurde, võttis selle enda hammaste vahele ja jooksis tagasi perenaiseni, kes tundus olevat rahul. Just olles valmis enda saavutuse eest tasu küsima ning asja perenaise jalge ette maha pillama, vehkis too kätega ja karjus: "Hoia! Istu ja hoia!" Mida?! Järjekordne käsklus. Kuid teades, et parem kõik, kui mitte midagi, jäi Sofi perenaise ette seisma, istus maha ja hoidis hantlit kannatlikult suus, kuni tuli "anna" käsklus. Justkui oleks hakanud viinereid sadama!! Muudkui sai toodud ja söödud! Ning kõik oli nii lihtne ja selge korraga. Polnud vahet, kas pidi perenaise juurde jõudmiseks üle tõkke hüppama või lendas hantel liiga kaugele - Sofi suutis alati viinerite jutu järgi kõik õigesti teha.
Kas tõesti koidab aeg, kus Sofi oskab perfektselt, ilma abita tuua, juba ukse taga?
Pilt: Regina
(To be continued...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar