Täna tegin Sofuga veits rihmast lahti jalutamist. Kogu uss on vist selles, te ta jääbki seisma ja lolli ning abitut mängima, et saada siiatuleku käsklust ehk kuuletumisel maiust... Niisiis hakkasin teda ignoreerima ja ohho, kes küll järgi tuli ja koju ei pööranud nina. Endal on alati väga raske sees, aga tuleb tugev olla, muudmoodi tema käitumist kontrolli alla ei saa.
Positiivne uudis on see, et kuna toit on Sofi väga suur motivaator, siis on ta tänu sellele hakanud uutes olukordades aktiivselt käituma.
Samas on siiatulekule reageerimine tal täiesti kohutav. Hakkan sellega tegelema, et äkki kunagi ikka saame jalutada rihmata ka :).
Natuke pilte:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar