kolmapäev, 11. mai 2011

AG 09.05

Oli täitsa OK. Alguses soojendus sujus väga hästi ja koer võttis tunnelid suure hurraaga vastu. Üleüldse meeldib mulle viimasel ajal ta A ja poom, eriti see kontaktpindade kiirem võtt, kui varem:). No eks ma pakun, et sõnun nüüd jälle kõik ära, nagu tegin slaalomiga. Et ohoh, eelmise trenni järgi oskab koer slalli ülihästi, aga võta näpust! See trenn ei osatud midagi teha. Erilist tähelepanu ei pööranud pulkade vahele jätmisele - peaasi et hüppaks! Kui on kiirust, siis alles tahaks ilusaks vormida selle slalli. Üks harjutus ei tulnud ka kohe välja, Sofi nina all käis kiik täie hooga vastu maad ja pauku ta ju kardab üpris palju, kuna maa tugev ka, siis kiigu hääl ajas ta närvi jälle, seega seda ta mul joosta ei tahtnud. Kuigi lõpus tegi ta kiiguga (padi oli all) väga keni sooritusi. Musta tunnelit jooksis ka! Naudin seda kuni sellist rõõmu jätkub:P. Kokkuvõttes oli rahuldav trenn.

21.maile panin ta ag ja hüpperajale kirja veskimetsa. Ma olen üpris kindel, et ta ei jookse, sest
  1. Sofi pole kiire õues agilityt võõras kohas tehes
  2. ebakindlus võõraste kohtade ees
  3. arvatavasti on palav ilm, mis = head aega kiirus
Arvatavasti kõik nüüd mõtlevad, et mis ma siis ronin sinna? Noh, eks ikka et vaadata kuidas ma enda koera siis lõppude lõpuks tunnen:D. Tegelikult on asi natukene positiivsem, kuna pinnas on siiski pehmem kui betoon, siis tähendab see seda, et kiigel pole väga tugevat pauku! Teiseks nii või naa peab Sofi oma ebakindlusest üle saama, täpselt nagu minagi ja ega me ei jõua A2 kui me ei harjuta ning ma pole perfektsionist kuskilt otsast ka, muidu oleks ma juba ammu Sofi treenimisele käega löönud, arusaamaga, et ma ei oska, olen kogenematu ja rikun asju vaid rohkem. No ei saa ju nii!:) Põikpäisus, oh seda küll! Lisaks on meil nii tore treener, et kuna tegu A-koera üritusega, siis kui Sof ei jookse esimest rada, saan teise raja raha tagasi ja ei pea me kummagi närve raiskama. Seega - miks mitte proovida!

Sofi sai täna koertekas aga mängida. Peale seda läksime nagu arvata koju:D. Lasin muki siis lahti, panin ta paarkümmend meetrit enne aeda istuma, läksin 35 sammu eemale ja tegin siia tulemist. Ütlesin vist elu vaikseima "siia" käskluse, u nagu räägiksin sõbrannaga bussis. Koer pole varem nii hästi reageerinud - kohe tuli ja kui kiiresti! Vau! Ta tõsiselt jooksis elu siia tuleku! Nummi!:)

Aa ja siis pean ta ülivinget vormi kiitma, mis mind ennast tegelikult natukene närvi ajab, et ma koera piisavalt ei toida vm. Nimelt on ta nii mõnusalt musklis, et appi! Niii mõnuuus:D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar