Ma kardan oma koeri

Oleme siin nii mõndagi teinud. Sofiga ikka jalutamas käinud nii eraldi kui ka koos Maxiga, lisaks veel natukene KKd teinud ja rattaga sõitnud. Ratta kõrval on ta väga-väga tubli. Muidu üldse korralik loom, ainult et üpris laisk viimasel ajal.
Max on see-eest Sofi vastand ja hetkel üpris kiiresti areneb unistustekoeraks :P. Halvad kombed hakkavad tasakesi tagasi tõmbuma ja poiss magab juba meeleldi öösel puuris, lisaks oskab juba üksi olla! Samas on ikka probleeme, st paar korda on ta juba väravast välja jooksnud, õnneks ainult tänava lõppu ja siis jookseb sama kiiresti tagasi. Muidugi on kõik minu enda süü, et koer on natukene tegelemata, tahab ju palju liikumist, aga nii palju ette tulnud, et jah... Ainult õhtuti olen jõudnud jalutama.
Küll aga on Max ka esimese rattasõidu teinud. Vaid küll edasi-tagasi tänaval ja see kõik tõi kaasa selle, et avastasin Maxi HULLUMEELSE kiiruse. See on lihtsalt vau, et väike koer nii kiiresti jookseb. Väga hirmus ja tore :D. Lisaks tõi see kaasa selle, et Max ei karda enam rattaid! Jee :). Tegin ka kodu-agilityt (tunnel-tõke-tõke ilma kõrguseta). Haige kiirus. Kiirem kui Mona ja tema jookseb sirget umbes 5 m/s. Seega tehke ise arvutusi. Ja seda kõike 7-kuuselt!

 Igatahes kiire ülevaade nüüd tema olukorrast:

• Istub hääle peale
• Lamab hääle peale
• Seisab hääle peale
• Püsib hästi
• Ei lahku puurist ilma "okei"ta
• Teeb ringe käemärgiga
• Sitsib käemärgiga
• Paneb käpad raamatule abita
• Vajab abi kõrvale tulekuks
• Siiatulek hea, peab ettepoole õppima istuma
• Tunnel perfektne
• Tõkke võtmine vajab tööd

Aga agility asjad jätan trenni, seda kodus üpris mõttetu teha.

Täna aga olen enda loomakesi vältinud ja alguses täitsa kohe kartsin. Nimelt sõin rahulikult hommikust, loomad rõõmsalt väljas, ajasid omi asju, kui vaatan, et "oi, kui nunnu, nad mängivad koos verandal!" Peagi märkasin, et Sofi mänguasi, mis tal suus oli ja mida Max üritas varastada, oli kuidagi teist värvi ja imelikult rippuv, kui väljas olevad esmed koertel. Äkki sain šoki - nad olid kuskilt linnu kätte saanud! Jooksin õue, karjusin ja vehkisin natukene kätega ja tublid ning üllatunud loomad, nagu nad on, tulid nad ära ja jätsid enda musträsta surnuna vedelema murule. No tere talv, kas neil on aimu ka, kui väga ma haigusi kardan? Pesin siis nende suud kummeliteega (Sofile vääääga meeldis) ja küürisin habet ja suud neil. Sofil tuli habemest mitu sulge välja. Õnneks oli lind veel ühes tükis, Sofi hakkas just seda sööma, kui õue läksin. Hiljemal uurimisel ja koristustöödel selgus, et linnul oli jalaluumurd. Ei tea, kas Max murdis ta maha või leidis ta surnuna, pakun rohkem viimast. Igatahes on Max enne ka üritanud linde püüda, üks kord peaaegu õnnestus ka.