Natukene kõigest

Hakkas igav ja vaatasin siin blogi statistikaid.
Poleks ausõna kunagi osanud arvata, et nii paljud inimesed võiksid siin ringi luusida ja lugeda, pilte vaadata :). Päris meeldiv üllatus!
Teiseks tuli meelde, et pole selle nädala kohta kahest päris olulisest asjast rääkinud:

1. Käisime Sofiga rattaga sõitmas! Sofi oli ülitubli, jooksis galoppi palju, traavis kiiresti ja ratta jälgimine on tal ka 5+ - alati on temaga väga kerge käia sõitmas.
2. Juhtus midagi enneolematut!!! Alustasin siis toomise tegemist õues. Tõi enda karu päris mitu korda üle tõkke, aga ikka viskas maha. Samas pole karuga ka midagi teha KK-2s, seega võtsin hantli välja. Ei toonud. Seega proovisin hoidmist. Alguses tuletasime seda meelde, kuni hakkas ilusti kaua hoidma. Seejärel esimest korda elus jooksin ta eest ära ja ta hoidis nii ILUSASTI ja jooksis mul järel. Aga see pole kõik! Kui palusin tal lõpuks seisma jäädes istuda ja hoida, siis tegigi ta seda ja andis ilusti kätte! Olen seda nii kaua oodanud, super!

Kliinikust helistati ka tagasi. Ei olegi nii hull kui arvati (ptui-ptui-ptui), kuid igaksjuhuks läheb Sofi neljapäeval enda täis põiekesega sinna proove andma. Siis saab juba teada, mis edasi teha.


Ning pean mainima, et tirts on kuidagi eriti heas tujus viimasel ajal ning tahab koguaeg musi-kalli-pai ning tervitab mind koguaeg... Asi on selles, et olen teda hakanud mõnevõrra ignoreerima kodus ning nüüd ta üritab aeg-ajalt tähelepanu võita ja kui annan seda talle, siis on ülirõõmus. Tundub, et minu Perfektne-Sofi on šnautsu sees praegu täiel hool õitsemas :D.