November

26.nov:

27.nov:

28.nov:

Pisikenunnupunnu:):



Külaline

Kui peaksid tulema mustad jõulud, siis see oleks küll suuur mõnitus:D.

Tahaks juba üksi elada koeraga...

Ilmselgelt on mu perele väravate sulgemine liiga suur füüsiline trenn. Veel suurem trenn on muidugi tal silma peal hoidmine ja veel suurem koormus on ta tegevuse kontrollimine vähemalt 5 minutiliste vahedega. Niiet kui ma alla Sofule trikke õpetama läksin ja ema väljas nägin, siis läksin koera tuppa tooma. Ülla-ülla keda aias polnud. Niisiis panin riidesse, olin natukene ebaviisakas enda sõnakasutusega emaga rääkides ja läksin Sofut otsima sink käes. Kuulsin korra haugatust, aga võib-olla kõrvad petsid. Vasakule ta minna ei saanud(lume eelis), kuna seal polnud käpajälgi. Niiet suun metsa ja paremale. Kui tagasi ringiga majja jõudsin, siis Sofi hakkas haukuma metsas. Oskas ka ronida kõige suurema lume sisse. Kutsusin ja sealt tuligi kiiresti üks väga lumine ja kaka haisuga muki:). Aga ta on ikka väga tubli, et nii ruttu tuleb. Arvatavasti ta oli enne liiga hõivatud kõhu täitmisega. Trikist miskit välja ei tulnud, nagu arvata, vaid tuli hoopis pesu välja. Loodan, et ta kuulekus jätkub ja nuuskima lähebki vaid metsa. Ohjah, oleks inimeste treenimine sama kerge, kui koerte.

Lumeravi

Lumi on ikka väga meeldiv asi:D. Ja mitte vaid mulle, ka koerale. Iga aastane lumelummus on Sofile peale tulnud, rihma otsas tuleb käituda nagu 5 kuune kutsikas, kellel on igalepoole vaja tirida ning kes ei suuda kõndida vaid peab ilmtingimata jooksma. Täna ma pigem jooksingi, kui jalutasin Sofiga koertekasse ja tagasi. Aga meile meeldib:).

Oleks iga "tööpäev" selline

Täna sai siis kooli üle lasta:D. Esimest korda kahe veerandi jooksul puudusin. Alguses Sofi ei saanud väga aru, mis toimus. Kõik olid hommikul ära läinud ja siis ronib veel mingi Astrid alla:D. Eks ta arvas, et ma temaga miskit ei tee ja ei viitsinud end väga liigutada. Kuid kui talle rihma kaela panin oli küll imestus käes. Sõitsime Nõmmele, läksime rongiga Balti jaama ja saime kokku Dorise, Mona ja Kristiniga:). Edasi jalutasime Salme kultuurikeskusesse, kus töötajad enda "awwww"idega meid tervitasid:D. Seejärel sättisime end sisse "Pesa nr 1"te. Nimelt lapsed käisid erinevates pesades ohutusega tutvumas, meie pesa teemaks olid loomulikult koerad. Varsti jõudsid ka Anette ja Diego, Sannu ja Flint, Dorise koer Hugo, Lada ja Keku ning Firsty, Amanda ja Mandy. Alguses proovisin Sofi tuju võõras suletud ruumis ja vaatasin, kas ta mängib minuga nööri otsas palliga(suhtkoht ta lemmikmänguasi). Väga kergesti motiveeritav oli:). Edasi tegin natukene kõrvalkõndi, aga jah, see läks väga kaugeks ja kontaktituks lõpus. Mitte midagi ilusast võrreldes sellega, mis ta kodus teeb. Pakun, et ma ei julge ikka SKd proovida, mine tea mis külaklätš maha peetaks:D. Kui olime plakatid valmis seadnud ja endale mugavad istmekohad leidnud, hakkas lapsi aina tulema gruppide kaupa. Sofi väsis suhteliselt ruttu paidest(kuid kannatas ilusasti lõpuni), võõrastega jalutamisest. Vahepeal turgutas end Firstyga kaklemise, Monaga mängimisega. Kuskil poole peal hakkasime Kristiniga võidu lugema ka paide arvu, kumb koer läheb paremini peale:D. Kristin suutis Monaga asja kinni panna, kuna ta hõikas kõiki lapsi pai tegema ja ajas tihti päris nonsense juttu suust välja:D. Vähemalt saime ühte last ka õpetada - "Jumal lõi koera, nagu inimese", selline oli vastus küsimusele, kust koerad alguse said. Pärast väsitavat 5-6 h tööpäeva Sofile jalutasime baltasse ja läksime trolli, bussiga koju. Hämmastav, kuidas lapsed on palju viisakamad, kui vanurid. Peale sellist harivat tundi hakkasin teiste käitumisi analüüsima - keegi ei katnud suud haigutated, köhides, üks nügis mind kõrvale istuma, kuigi aste taga oli vaba istekoht, kes tõmbles Sofi pea juures. Oeh, koerad on ikka viisakad:D.

Jalutamas

Täna käisime pikemal(3h) jalutuskäigul. Alustasime Sakust ja lõpetasime samas kohas, tehes arvutuste järgi vähemalt 15 km tiiru:). Sofile pakkusid seltskonda dobermannid Mia ja Campary, pinšer Tequila ning malamuut Jacky. Alguses olin küll natukene mures, kuna lähedal paugutati ja teadagi pole Sof just kõige kindlam sellistele helidele. Kui lahti lasin, siis alguses hoidis küll saba ja kõrvu imelikult, kuid nähes, et ülejäänud neli koera on väga enesekindlad, rahunes ta kohe maha:). Loodan, et see oli hea trenn. Polnudki kaua, kui ta juba sõbrunes kõigiga ja hakkas ringi jooksma, mitte enda tagasihoidlikku traavi tegema. Paar korda protesteeris muda vastu ka, jäi päris kaugele taha enda seisu-streigiga:D. Kuid mis teha, kui võõras kohas üksinda maha jäetakse. Lõpuks oli väga tore ja koer on nüüd väsinud:).

Hakkab tulema...

Täna oli siis Mudilase teine etapp. Läksime ja üritasime endast parima anda, mida ka tegime!:) Pikalt rääkida ei viitsi, kuid mainin ära, et esimest rada alustades oli Sofi tõesti VÄGA kiire. Polnud valmiski selliseks jooksuks:D. Teisel rajal kiirus püsis ja mu issi kalkulatsioonide järgi jooksis Sof ümmarguselt 21 km/h! Seda hüpates, A peal ronides ja tunnelites jm. Muljetavaldav:).
Kokkuvõte:

1.rada: raja pikkus 62,29 m , kiirus 2,8m/s, ideaalaeg 31,14s.

Sofi: rajavead 0, ajavead 0, kiirus 3,43m/s, -5,70s.

2.rada: raja pikkus 84,2 m, kiirus 2,8m/s, ideaalaeg 30,07s.

Sofi: rajavead 0, ajavead 0, kiirus 3,41m/s, -5,41s.

Koond: 5.koht(12st), A-koerlastest 2sed?(täpselt ei tea:D)

Kuuuiiidd... Siiski, ma ei tea, kas me kohe tõmbame imelikke inimesi?:D Täna trollis oli jälle üks väga kahtlase katusega naine. Huh, ei taha rääkidagi, mis ähvardusi ta inimestele, kes julgesid üksteisege rääkida, tegi O.o .

Ise olen vist haige, kuna iiveldab ja sees keerab + olen päris isutu. Niuh:(.

Sõnakuulelikkus

Kuna 12.12 on tulemas SK mitteametlik võistlus ja sellele on pisike huvi tekkinud, siis otsustasin Sofuga kõik elemendid kuivalt läbi võtta. Kuivalt ehk siis premeerimata. Trenn toimus toas. Alustasin rihma otsas seisuga, et ta vabalt oleks. Edasi tegime kõrvalkõndi rihmaga, hoidsin esmakordselt rihma paremas käes. Sofu kontakt oli üllatavalt hea:). Pöörded olid ka kenad. Edasi rihmata. Samuti esimest korda tegin kõrvalkõndi rippuvate ja liikuvate kätega. Ja jällegi, kontakt oli üllatav!;) Positiivselt ikka. Muu oli ka kena. Edasi tuli liikumiselt lama. Nagu ikka, siis lamas üpris aeglaselt(loe: mitte koheselt), kuid õnneks(ptui-ptui-ptui) oleme üle saanud automaatsest kõrvaletulekust. St ma sain Sofi kõrval seista ja ta ei tõusnud põhiasendisse enne käsku. Kuigi ma teda kordagi ei premeerinud maiusega, oli ta endiselt mu imestuseks entusiasmi täis! Niisiis tuli liikumiselt seisa. Seisa käsklusega ta hoopis istus, kuid kui asendasin käsu "koht" 'ga, siis asi muutus. Seis on tal alati kohene ja kena. Seejärel istuma jäämine ja siia tulek. Jäi kenasti püsima, tuli juurde kähku, kuid asendi võttis hoopis mu paremale küljele viltu:D. Ei hakanud parandama ja võtsin kõrvale, mis oli sirge ja ilus. Siis tuli aeg, millal Sofi pidi hüppama üle enda rihma, mis oli tast 2 m eespool ja toolide peale seatud. Teist korda elus proovisin nii tõket teha. Ja ilma käemärkideta!, erineva suulise käsuga, ta hüppas ja jäi koheselt seisma, nagu oleks seda terve elu teinud!! Lamas 2 minutit, nii, et olin peidus kenasti, kõrvale tuli alles käsuga. Kui ta vaid teeks nii ka võõras kohas, siis lendaksime kohe alg-klassi kohale:D. Aga jah, võõraid kohti pelgab. Tahaks miskipäev proovida ja vaadata. Just siseruumis. Muidu, kui liitsin ja korrutasin Sofi keskmisest halvema sooritusega punktid, siis sain 159p, seega II järk. Aga kunagi ei tea, kas tuleb positiivne või negatiivne üllatus koeralt:D.

Koertekas

Eile käisime koertekas. Oli tore - Sof sai suhelda teiste koertega ja me tegime plakateid esmasp-teisipäevaks. Esmaspäev jääb meil agility vahele, kuna läheme Salme kultuurikeskusesse(jess, kooli ajal!:D). Sellest kuulete õigel ajal täpsemalt;). Panin Sofu laupäevasele mudilasele ka kirja, eks näis kuidas läheb. Muidu kurb uudis on ka - meie naabrid kolisid sisse. Ise elame B majas, aga nad siis hõivasid A:(. Kurb, mõtlesin, et saab kauem oma aeda nautida, kuid nüüd Sof peab end sõbrustama kassiga...

A3?

Praegu siin vaatasin teiste blogisid Tumanova koolitusest ja guess what? Meil oli sama rada trennis:D. See oli teine rada:

Alustasime 3, siis oli 4, tunnel(14,19 tõke puudus), kuhu Sofi mu imestuseks läks mu viletsa juhtimise peale. Hakkasingi siis tagasi jooksma, kuid ma ei jõudnud poomi lõppugi, kui koer vaatas "kuhu nüüd?" pilguga otsa:D.
Üks rada hakkas 1 tõkkega, edasi poomile, siis sealt otse. Enne poomi õnnestus mul Sofu kiirust ja nägu ka näha(ega tegelikult lühinägelikkusega väga ringi ei vahi). Soful oli selline lahe irve näol ja esikäpad kaarega üles tõstetud, nagu sõeluks maad vm:). Tundsin sama liigutuse koertelt äta European Open aeglustatud videotest.

Täna tegin Sofuga trenni. Väga kena kõrvalkõnd oli ja viiner(mis on väga tavaline maius) pani koera täitsa põlema. Sof vist vihkab väga enda uut toitu:D.

Mida rohkem tunnen inimesi, seda rohkem armastan koeri

Reaalselt, täna on mind liiga paljud inimesed närvi ajanud, niigi olen ebastabiilne üleõppinud laps:D. Juhtubki nii, et hakkan vastu haukuma. Isik nr. 1 oli lgp. trollijuht. Olime Sofuga nagu ikka 20 peal ja siis sõitsime 5 mööda, mingi jama oli, auto oli ta juures, sarved tulid vist maha. Meile oli see muidugi hea, sest saime samale trollile vara:). Sõit kulges nagu ikka hästi, kuni Lille peatuseni, kus juht ütleb mikrofoni: "Lõpp-peatus, troll sõidab tagasi mustamäele", kõik olid trollis "midaa?!". Niisiis suur hulk inimesi aeti maha, läksime peatusse ja enamus ronisid nr 7 peale, et Balti jaama saada. Kuna inimesi oli nii palju, siis väga kitsas oli. Teine isik oli mulle kuklasse enda baktereid köhiv onuke... Mis teha, ma kardan haigusi paaniliselt:D. Edasi läksime trenni, millega lõpetan postituse, et positiivne lõpp oleks:D. Kui sõitsime bussiga koju, siis niigi väsinuna tuleb minuga mölisema TSIVIILISIK(loe: penskar), et miks mu koeral pole suukorvi ja hakkas mind maha tembeldama TERVE TROLLI ees. Kõik vaatasid meid:D. Kohutav. Kuna mul oli tõesti kurguauguni, siis hakkasingi vastu haukuma, et miks ma pean panema sõbralikule koerale suukorvi? Ta ei suutnud kuidagi rahuneda ja mind kuulata, niiet läksin tema teed ja ütlesingi, et ta võib enda kibestust ja viha kellegi teise peal välja elada ja kui soovib, siis tehku trahvi. No tõesti, oleks tegu reisisaatjaga, kontrollijaga, palun, saan aru, aga mingi suvaline kibestunud inimene, siis jah. Ei kommentaari. Muidugi kirsike tordi peal on mu paranoilised vanemad, kes arvavad, et mind koksatakse iga nurga peal maha ja peavad iga esmaspäev 3 korda helistama, kus ma olen, kus ma olen. Loog, et bussis olen, nagu ikka. Päriselt, kui nad järgmine esmaspäev helistavad, siis ma lülitan telefoni välja:D.


KUUIDD. Elus on ikkagi miskit ilusat veel. Nimelt Sofi:). Duh. Muretsesin küll, kas viiner on ikka piisav maius talle, kuid nagu näha, siis mure oli asjatu. Sofi oli väga kiire alguses, nii kiire, et esimest korda minust kiirem. Ma ei jõudnudki poomi juurest joosta järgmise takistusena. Ta oli nii kergesti motiveeritav, nii kiire, nii korrektne(mina muidugi polnud). Ma olen tõesti ta üle uhke, väga. 2 aastat tagasi, kui keegi oleks mulle öelnud, et Sofi kunagi käitub trennis nii, siis ma poleks uskunud kunagi. Mul on tunne, et osa sellest mängib ta eneseuhkus ja soov olla alfa teiste mittesõprade üle(emased, kes talle on üritanud kallale minna on niiülilahedad, siis peab neid koguaeg torkima, sest kaklused on funfunfun!), kuna meil on trennis nüüd ülikiire ACD, kes pole just suur sõber Sofiga, siis ta vist ei taha temast halvem ka olla:). Nimelt teisi koeri ta trennis ei vaata, kuid teda vaatab langetatud peaga, altkulmu ja kohe suure huviga.
Tõkked olid 55 cm peal ja kuna Sofi jooksis kiiresti ja rabistas mõnes kohas, siis trenni peale lendas 4 pulka. Väga hea tulemus tegelikult, sest tihti oli 5 tõket järjest, pöörded jm. Kiiku tegin esmakordselt padjata, ta oli selle suhtes väga kõikuv ja ettevaatlik, pauk ajas ta närvi. Suutsin ta maha rahustada ja lõppu tegin kaks korda padjaga, et halb mälestus ei jääks. Slaalomis jättis imelikult palju pulki vahele, nagu tahaks ette rutata. Kuid sisseminekud oli vaud! Läks õigelt poolt, kui olin paar meetrit taga ja vale nurga all. Tõsiselt tubli koer.

PS! Sofi on hakanud väääga aktiivselt mängima! Loodame, et positiivne mäkketõus jätkub.

Koerteplatsil

Eile käisime Monaga koerteplatsil mängimas. Ega tegelikult koerad nii väga ei mänginudki lõppkokkuvõttes. Sofil oli lõpus "I'm not amused" tuju:D. Seoses jalutamisega, oleks keegi, kes viitsiks nv minna rappa või kuskile pikemasse kohta jalutama? Mida rohkem, seda uhkem:).

Lupus lupus

Näljane hunt trikke tegemas:



K, btw, mis su konverteri nimi on? Sest mul tapab ta kvali ära:(

Kasutada, mida antakse

Ega pimedaga ei saa ju ometi trenne üle lasta. Niisiis tuli mul üpriski hea mõte. Kuna Sofi ajab jälge tihti silmade(e otsib maiust maast), kui ninaga, siis tegin täna jälge pimedas. Pean mainima, et nina võeti tõesti kasutusse. Tegin 10 sammu otse, 4 vasakule. Pm ta vahel ajab täitsa hästi, kahjuks rahmeldab ja tiirutab alguses. Suunamuutuse tabas hästi ära. Eks treenime ja vaatame, kas saab asja.

Ma pean end pushima nuruma uuesti, sest mu unistuste kutsikas on hetkel Rootsis müügiks. Gotta act fast...

Uued KK eeskirjad!

http://web.zone.ee/EKL-KKK/MainFrame.htm

Progress

Täna kirjutab perenaine mu eest, kuna ma leidsin, et tegu on ikka minu blogiga ja mõned asjad peaksid minu silme läbi ka käima:)(kahjuks ise trükkida ei oska). Muideks koerad ei näe must-valgelt, muidu me ei märkaks kõiki palakesi maast ülesse otsida. Kui see nüüd selgeks aetud, siis liigume edasi. Eile oli agilitypäev. Algas nagu ikka iga teine esmaspäev - kõik läksid ära ja jäin üksi koju. Oih, valetan, perenaise vend jäi ka koju, kuna ta haige, aga see ei oma tähtsust, sest ta nagunii elab enda toas. Sain soojas esikus silma looja lasta ja pool neli jõudis lõpuks perenaine ka koju. Tegin enda rõõmuringe, hädasid väljas ja läksin tuppa koos temaga. Pidin nagu enne igat maiuse saamist trikke tegema, kuid lõpuks sain enda palakese kätte:). Umbes 1,5 h kulges asi rahulikult, kuid siis aeti mind vaibalt püsti, pandi jope selga ja rihm kaela. Ega mul tegelikult eriti isu polnud minna külma bussipeatusse seisma, kuid mis üle jäi. Varsti olimegi Balti Jaamas, kuigi eriti ma reisist midagi ei mäleta - kinnisilmi panen harva miskit põnevat tähele. Sealt läheme alati agilitysse, niiet hakkasin kohe sammu kiirendama. Kõndisime mööda tänavaid ruttu, tegin enda hädad ära ja varsti läksimegi halli poole. Enne sisenemist nägin kasse ka, kuid ei saanud minna neid taga ajama, rihm takistas:(. Halli jõudes märkasin, et teisi pole. Väga ebatavaline. Õnneks varsti tuli ACD Bella, kes on väga-väga kiire, sellepärast pidin minagi ekstra vaeva nägema, et mitte halvem välja näha. Kuid kiiruse mõtte tekitas loomulikult maius! Ja mitte tavaline maius. Esimest korda võttis perenaine õiget inimeste toitu trenni - soe liha, mille külge oli poolsulanud juust jäänud. Mmmm, te ei tea seda maitseelamust. Tahtsin kohe rajale minna! Hüpped olid kõrged, pakun, et 5-10 cm üle minu koeraturja. Kuid see mind ei takistanud, ainult äpud poevad alt läbi! Mina loomulikult tubli koerana tuhisesin sealt üle. Olin lausa nii tubli, et valisin poomi asemel musta jubeda tunneli, nagu pidi. Trennis tegime päris palju kontaktiharjutusi. Üks rada oli üpris keerukas - pööramine kitsalt hüpetega. Teadagi, et ma väga ei jaksa kohalt üles hüpata kõrgele. Paar korda ebaõnnestus mu ajastus, kuid hiljem suutsin siiski end üle tõkke vinnata:). Seejärel võttis perenaine mu kaelarihmast kinni ja vedas(piltlik) mu halli tagumisse ossa. Seal oli slaalom! Astrid sättis selle paika, kuni mina ootasin. Oii, kui vinge seda teha oli! Suur sõltuvus tekib sellisest üles-alla lendavast maailmast. Kiirus kasvab ka, kuna muidu tüdineksin ära:). Perenaine üritas tark olla ja tegi iga nurga, külje ja käe alt seda ühte sama slaalomit ja oli väga rõõmus mu õige sisenemise ja kiiruse üle. Edasi tuli kiik. Ma nuusutasin maad, kuni perenaine mingi suure koerapesa moodi asja kiigu alla pani. Hakkasime siis seda tegema. Jooksin kohe ruttu peale, kuid oh, mind mitte nii tarka, kui varem, koera, tegu polnudki poomiga! Varsti olin mürtsuga maas. Ega see mind julget ei heidutanud - läksin ruttu tagasi. Küll mõjutas see perenaist, kuna ta hüüdis kole vara "seisa!" Jäin siis seisma enne kontakti ja ohhoho, leidsin, et kui keskel seista, siis kiik langeb palju aeglasemalt ja pehmemalt. Miks nad siis kohe ei öelnud?! Ei saanud mingi imetrikiga perenaine mind tagasi otsa jooksma, ma olen liiga tark selleks. Peale seda oligi trenniga kõik, Assu jamas miskit mu käppadega, väänas ja sirutas neid, tuleb tunnistada, et pärast oli küll parem. Peale seda sõistime tagasi sooja kottu:).

Käpaline Sofi

Koertekool Alaska moodi

Küll oli tore ärgata mõttega, et vähemalt ei pea koertekooli minema lumega. Tegin siis kardinad lahti ja no usun, et teate, mis vaatepilt mul oli:D. Pakkisin Sofule lisaks jopele ka RC fliis-kile trennialuse, kus peal Sof saaks püsilamamisel olla. Sofike ikka suutis end kokku võtta üllatavalt hästi. Ta nõustus lumel kõrval käima, istuma, lamama jääda, kohale minna ja seista. Lamamine oli OK enne toredat lumesadu. Hiljem ei tahtnud ta kohe üldse lamada ja oli väga märg, niiet ma ei sundinud ka. Kõrvalkõnd oli ilus, vahel liiga kauge. Pöörded kenad, kohale minek läks suts kaugeks, nii palju, kui lasin tuua, Sofi ka tõi, liikumiselt seisa-istu-lama olid alguses head, pärast tüdines neist ära. Üldiselt olen rahul temaga, kuna palja kõhuga ise ka ei lamaks:D.

Horoskoop

KALJUKITS (22.XII - 19.I)

Selle tähtkuju koerad paistavad juba ilmale tulemisest alates silma oma rahulikkuse ja sõnakuulelikkusega. Nii nagu esimestel elunädalatel oma emale, nii kuuletuvad nad ka pererahvale oma iseseisvas elus. See koer kuulab su õpetusi tähelepanelikult ja võtab kodukorra kiiresti omaks - teab, kus on söök, kus nö. koera koht. Erinevalt paljudest teistest tunneb ta end just kõige turvalisemalt sellises peres, kus kehtib kindlalt sätestatud kodukord, isegi range päevareziim. Ta jääb kiduma, võib lõplikult kuhtuda kodus, kus valitsevad kaos ja pinged, lohakus ja hoolimatus. Aga on registreeritud ka vastupidiseid juhtumeid: kui tegemist pole just päris asotsiaalse seltskonnaga, pöörab Kaljukitse-koer ise pererahva õigele teele: oma järjekindla süüa- ja väljaküsimisega - kellavärgi täpsusega, olgu ilm ja inimeste meeleolu milline tahes. Tema toit peaks sisaldama võimalikult palju vitamiine ja kaltsiumit, kuna tal võib esineda probleeme liiga aeglase ainevahetuse ning nõrgavõitu luustikuga. Ta pole eriti liikuv, aga vajab liikumist regulaarselt, pole eriti suur inimeste sõber, aga ka mitte vaenulik - koerteriigis natuke nagu hallivõitu hiireke. Peremeest armastab ometi oma tagasihoidlikul moel, ilmutades seda peamiselt sooviga aegajalt ta nägu põhjalikult üle lakkuda.Kui seda arukat koera pikalt ja põhjalikult treenida, võiks temast saada nii politsei- kui päästekoer, aga selle peamiseks vastuargumendiks on asjaolu, et ta pelgab suuri rahvahulki, kära, masinaid. Sestap sobib Kaljukitse-koer rohkem mõne vanapoisi või üksiku pensionäri kaaslaseks - parimaks variandiks Sõnn või Neitsi, halvemateks Lõvi, Kaalud ja Kaksikud.

Päris täppi?:D

100 post!

Juubel!:D

Täna käisime Robiga Stroomis müramas. Sofi sai üle pika aja end tühjaks joosta, Robiga on tal ülihea klapp - ei üritata Smilesile selga ronida, kuid samas mängustiil on väga sarnane ja kiirus ka ülivinge:D. Sofil oli lausa nii hea tuju rannas, et ta võttis mingi katkise palli maast ja hakkas sellega keksides ringi jooksma. Veest käidi ka läbi ja veetase on ikka nii kasvanud! Kuna olime pisikesele alale surutud, siis õnneks teisi koeri polnud:). Hiljem läksime mööda metsa hipodroomi juurde ja sealt bussile, et autole saada. Sofile väga meeldis hobuseid näha ja tundus, et neilegi oli see huvitav:).
Kuna Regina kaamerat välja ei võtnud, siis peate minu üüberuduste piltidega leppima:D.

Reede aka täna

Tulin siis koju ja Sofi oli jälle 7.taevas. Ta on üllatavalt kiireid ja pikki rõõmujookse ümber maja viimasel ajal mu tervitusena teinud:). Niii armas. Igatahes võtsin kaamera(ei teadnud, et patareid tühjad:D), koera ja läksin pikemale jalutuskäigule. Kõigepealt läksime mööda enda metsatukka kadaka puiesteeni, sealt üle tee, üle silla, läksime paremale, kõndisime u 2 km otse, käisime metsas, kõndisime mööda tänavat bussikani ja sõitsime bussiga koju(lõpus spurtisime). Point on selles, et see oli natukene kahtlane jalutuskäik. Metsa äärde oli ülipalju mulda toodud, mis oli moondunud sopaks(ma targake läksin koolijalanõudega selle sisse ja üks papu jäi kinni soppa:(). Niiet Sof sai ülirokaseks ja ma ka. Edasi läksime vee äärde, tiigike oli tõsiselt veeväheseks jäänud. Edasi kui pilti tegin koerast, siis nägin, et seisan politseilindi ääres. Mõtlesin, et kahtlane ja läksin parem ära. Hiljem nägin küünlakogu ka, keegi vist lõpetas elutee seal...:S Seejärel jalutasime mööda ülijubedat suurte haukuvate kohe üle aia hüppavate koerte tänavat. Kui lõpuks kadaka puiesteele välja jõudsime, siis nägin, et buss tuleb ja mõtlesin, et pean jälle enda ebasportlikku koera järgi lohistama, kuid oh sa imet, Sofi pani enda 3.käigu sisse ja vedas mind bussile. Kuna ta lampi kardab autode tugevat häält ja maha läksime tipptunni ajal, siis ta üritas ruttu mind koju vedada. Niisiis jooksimegi spurti ja muide ta on ülikiire. Nagu kohe, üliüli! Lihtsalt laiskvorst:D. Vahel tuli üks JRT ka jooksma meiega, kuid peagi pööras nina tagasi koju.


Tuunitud originaalist, kumb parem?

Kiik

Põhimõtteliselt tänane trenn oli suhteliselt blöööö. Sofi tuju oli alguses OK, jooksis ka(tunnelis jäi vaid munema), kuid mingi hetk lendas blokk ette. Tal oli vist päeval palju tegemist, kuna ema oli kodus ja jamas temaga:D. Slaalomis läksime suure sammu tagasi, kiirus oli vahel juukseid välja tõmbama panev, aga ma ei taha end rohkem ärritada.
Niisiis räägin heast asjast - kiigust. Täna Sofi tegi õiget kiiku toeta, nii, et padi oli all. Ei kartnud üldse ja lõppu jooks oli hea. Niiet positiivne!