Käisime täna Männiku karjääris (kokku 5 erinevat bussi, hea sotsialiseerimine). Maxi käitumine paraneb iga korraga. Alguses oli ka Mona kaasas, kuid kohe kui karjääri jõudsime astus ta millegi terava peale ja tõmbas endal käpa lõhki, verd tilkus igas suunas ning ei jäänud pidama. Saatsime nad ruttu tagasi tee juurde, kus said õnneks auto peale. Oleks küll tahtnud kaasa minna, aga Max polnud saanud mingit jalutust, seega suundusime üksi tagasi. Kahjuks küll väga kanti ei tunne. Samas oli väga kasulik käia seal üksi, segajateta. Lasin Maxi hinge kinni hoides lahti ja ohoh! Siiatulek missugune, kohe nime peale jookseb ruttu minu juurde ja alati hoiab silma peal. Sai ka mänguhülge peale esimene ujumine tehtud! Kas tõesti võib Maxil olla selline särav iseloom, mida olen alati Sofile soovinud? :)
(ehk Astrid istub hetkel seitsmendas taevas)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar