Juuni

Mis me siis ka teinud oleme... Mitteväga palju kuna alles täna sain koeraga tegeleda - ülejäänud juuni olin ise ära kutsa juurest. Seega täna käisime jalutamas. Meie lahedate naabrite JRT oli jälle lahti, kes on varem mu vennale kallale läinud. Täna üritas ta seda ratturile teha, aga ta ajas ta õnneks karjudes ära. Seejärel avastas ta Sofi ja minu jalutamas. Kuna Sofi oli rihma otsas, siis tegime head koostööd - mina karjusin ja lasin koeral rihmast tirida ässitavalt - koer ehmus ja jooksis ära. Nice :). Jalutuskäigu ajal läbisime Sofi meelest "põrgu" ehk kindla sirge, kus ta pidevalt pauke on pidanud taluma. Vaene koer üritas ikka igati põgeneda - küll tiris koju ühest, küll teisest kohast. Üritasin kõike ignoreerida ja lihtsalt edasi minna. Vahel oli paanika lausa selline, et koer hüppas allikast üle kuskile x-kohta :D. Tegelikult täna ei saanud seda paanikaks nimetada - saba oli püsti ja ma arvan, et ta tegi seda rohkem sellepärast, et see on harjumuseks osutunud. Eelmine kord ta küll värises, ei liikunud, ei mänginud teise koeraga ja ei võtnud maiust - vot see oli paanika. Kuid üritan ikka selle sirge juures ta rahulikuks saada. Peale seda oli koer küll OK - lasin ta isegi lahti. Tahtis vene meeste chihuga mängida :D. Hea klapp oli tegelikult, aga ma ei lase Sofut enam kunagi tee ääres lahti mängima - ta lihtsalt ei vaata ette kaugele ta enda rõõmutiire teeb ja kuhu üldse. Varemgi nii mitu korda järjest väikesesse jõkke pea ees lennanud, no mis ikka sellisega teha :).
Kuna ilm on jälle palav, siis Sofi on augu veranda all ikka päris suureks kaevanud ja seal enda jahutamine on juba igapäevane. Miks peab see vaid mullane olema?
Muidu õpetan (või üritan) Sofile õpetada trummi mängimist (vt seda), aga Sofi soovib pigem meie tünni kraapida. Kuigi ühe käpaga oskab päris hästi trummitada :).
Lisaks on meie aed nüüd naabrite omast 100% eraldatud! Sofi muidugi selle üle väga õnnelik pole.
Ja eks me naudi suvist ilma ka. Kahjuks täiesti vabaks saan alles 17.juuni...