laupäev, 5. november 2011

Õhtused jalutuskäigud

on nii mõnusad. Pimedas, aga ikkagi mitte päris tühjal tänaval ja metsas jalutada on ikka maruvahva. Enam ei karda kummitusmaju ka (kolimine on põhjustanud seda, et olen läbi kottpimeda metsa, mis pragiseb, jalutamisega nii ära harjunud, et see on isegi meeldima hakanud) vaid need tekitavad isegi uudishimu. Kohe, kui ise naudin jalutust, tundub Sofi ka vabam ja ergas, mis on väga vahva :).

Olen tema ebakindluse parandamist võõrastes paikades alustanud väga vaikselt. Nimelt teinud erinevaid harjutusi terviseradadel - maiust saab vaid kiiresti joostes ehk loodan, et see annab talle võimaluse enda ebakindlus kiirusesse suunata ja see välja elada. Ehk saab ka võistlemisel seda tehtud, aga kuna ma tegelikult treenin teda vaid enda mõtete ja käe järgi (just käitumisprobleemidest räägin), kuna kellelgi pole sarnaseid olukordi olnud, siis ei tea, kas need ka toimiva hakkavad. Arvatavasti mitte :). Aga alla me ei anna! Ei lase ju ometi halval probleemil võita :P.

Sofi on muidu üpris energiliseks läinud.

Sofu kuulmine on samas
kuidagi imelikuks läinud - nagu oleks poolkurt vm. Kuuleb hästi, kui keskendub, aga unes enam väga ei pane tähele hääli... Imelik.

Komapäeval käis koertekas meile rääkimas Monika (Born To Win White kenneli omanik) šveitslastest, aga see kujunes hoopiski paremaks ja sisukamaks loenguks, kui arvasin. See oli kindlasti üks motiveerimavaid ja huvitavamaid jutte üldse, mida kunagi kuulnud ja sealt sai ka palju kõrva taha pandud. Ning mõte hakata Sofit ülepäeva loodusliku toiduga toitma. Loodan, et ikka viitsimist jagub :P.


Täna peaks Mona jooksude videod kätte saama telefonist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar